Wednesday, March 16, 2016

Kellega rääkida Tammsaarest?

Ma jätsin täna ühele üritusele minemata, sest esineja on liiga noor ja publikuks on penskarite kõrval koolilapsed - ainus võimalus keset tööpäeva. Võib-olla tegin valesti, aga tunnistan, et mul on noorte inimestega igav. Noortel minuga samuti.

Tundub, et põlvkondadevaheline nabanöör on katkenud või katkemas. Tundub, et olnu ja elukogemus pole enam moes, põhiküsimus on infotehnoloogiaga võidujooks. Noorel põlvkonnal pole vanematelt enam mitte midagi õppida, sest elektronvidinatega toimetamises on nad ju ise juhtpositsioonil.

Hea, et rahvariided ikka vahel selga pannakse, tantsitakse ja lauldakse, aga "Kraavikaevaja käsiraamatut" ei loeta küll enam. Pean tunnistama, et mullegi on see Andrese koerapeksmise lugu jõuluõhtul liig mis liig.

Samas tahaks, et mõned tsitaadid elaksid ja kõnetaksid kõiki põlvkondi. Kindlasti olen kunagi juba jutuks võtnud, aga kord ühel koolitusel, kus räägiti madala läve narkoennetusest, pööras eesistuv kolleeg minu poole ja ütles: "Oleks nüüd õnnis Krõõt veel elus..."

"Mida te loete?" küsisin kohtumisel koolilastega.

"Me ei loegi," vastati.

Usun neid.

4 comments:

  1. Minu meelest jälle noored tunnevad küll ära need kohad ja asjad, mida täiskasvanutelt õppida. Ja järelikult ka need kohad, kust pole midagi õppida. Noortelt tuleb vahel head nalja, nad on eluterve suhtumisega. Vahet pole, kas on noor või keskmine või vana: tark õpib tarkust juurde, loll lollust juurde.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olen nõus. aastaid tagasi mõtlesin ise ka enam-vähem nii. Eriti nalja koha pealt. :)

      Delete
  2. Raamatui võiksid inimesed muidugi lugeda, see puudutab kõiki, mitte siis noori. Aga kas need peaksid olema eesti autorid?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen ise suht maavillase elufilosoofiaga, sellest ka see eesti autorite eelistamine.

      Delete