Tuesday, March 8, 2016

Elu kauneim naistepäev

Loomulikult on see pärit lapsepõlvest. Kuna oli riiklik püha, siis kooli ja tööle minema ei pidanud. Olime ema, isa ja hobusega metsas. Ei mäleta, kas isa tegi küttepuid või uue maja ehituspalke, meie emaga põletasime igatahes oksi. Teate seda oksalõkke lõhna? Tunnen praegugi. Kuuseoksad praksusid ja suitsusammas kasvas otse sinitaevasse.

Päeva oli pilvitu ja päikseline. Soe. Tihased tilksusid ja ma olin nii õnnelik, sest ei pidanud kooli minema. Olin alati õnnelik, kui sain koolist kõrvale hoida.

Ühte teist metsaskäimist isaga mäletan ka. Siis tõi ta kindlasti palke koju. Miks ma üldse kaasas olin? Midagi ei teinud, sõin ema kaasa pandud ümmargusi saiu. Ema küpsetas neid pärmitagnast. Keskel oli lohuke, milles või ja suhkur. Andsin mõned hobusele ka. Ei mäleta, et isale oleksin pakkunud.

Tagasi tulime hämaras. Mina istusin palgikoormal ja isa käis kõrval. Mäletan neid püstiseid raudu kahel pool, mis palke kinni hoidsid. Õhtul jäin haigeks.

Ilmselt tuletas mulle seda meelde feissbukist loetud lugu ühest naisest, kes tütre ja pojaga talu peab ja kõik sõidud hobusega teeb: neil on neli hobust ja nelikümmend kitse. Naine saab kõikide töödega hakkama, tütar ka.

Kuni isa elas, meeldis mullegi taoline elu, sest isa oskas ja jõudis absoluutselt kõike. Tema teadis ka seda, kuidas kangast üles seada, meie emaga oskasime ainult maha kududa.

Isa sõitis tühjas vankris tavaliselt seistes, mina tema selja taga vaevaga tasakaalus püsides, kõikudes ja isast kramplikult kinni hoides. Ta oli nii suur ja tugev, et ma ei suutnud oma ebakindluses teda kuidagi kõigutada. Kord läks siiski hobune maanteel lõhkuma ja viskas isa kraavi. Õnnels suurt häda ei juhtunud. Mina kartsin neid maanteel sõitmisi nagu tuld, sest siis oli juba päris palju autosid.

Selline naistepäevajutt siis täna. Isast. Koos isa minekuga kadus ka tahtmine endise eluviisi järele, sest kadus kindlustunne.

Täna sajab mitut sorti täpilist kleidiriiet taevast alla. Lamasin voodis ja vaatasin. Aeg-ajalt tõin endale leiba lõhepasteediga ja vaatasin edasi. Kui see täpiline kleidiriie liiga kiirelt liikuma hakkas, siis kobisin voodist välja.

Mul on kaks kohustust - viia välja pliidi tuhakast ja sööta koera. Kütta ka loomulikult.

Head naistepäeva! Neile, kellele see oluline on.

No comments:

Post a Comment