Monday, February 29, 2016

Krantsirahva klähvimine

Olen seda ennegi tähele pannud. Põhiliselt näen feissbukis või televisioonis. Inimesed ei tee enam vahet sõnavabaduse ja hea kasvatuse vahel. Sõnavabadus olevat see, et kõik, mida sülg suhu toob, sealt ka välja tuleb.

Konkreetne juhus oli eile, kui Ieva riputas üles kaanefoto, mille peale keegi noor naine Marili Moosus või midagi taolist kommenteeris presidendiproua alalõuga. Kas mitte "Kolmes apelsinis" polnud alalõua nali? Lihtsalt meenus. Keegi vastas, et kui midagi head öelda pole, võiks vaikida. Siis läks alles andmiseks. Et meil on sõnavabadus ja miks ma ei või öelda ja mis sajandis me üldse elame?

No selle peale kostsin mina, et sajand ei loe, loeb lastetuba. Nüüd hakkas kommija päris segast peksma. Et kole ja inetu naine ja taat on samasugune ja paras paar. Ma kahtlen, kas ta üldse teab mõistet "lastetuba" või oli neil nii väike korter, et lastetuba polnudki. Nii ütleb üks vana nali.

Ei pea ikka kõike suust välja lämisema. Ei meeldinud mulle Evelini ajal see igavene nõiajaht ta riietele ning välimuselel ja nüüd ma ei tea kelle (mahajäetud naiste?) inin, et imelik vaadata, kuidas alles oli üks naine ja nüüd on teine...

Maailm läheb ammu juba seda teed, et inimestel on elu jooksul pigem mitu suhet. Kummardus siinkohal neile, kes elavad ühe partneriga surmani koos. Mida on haukuda? Inimestel kooselu seaduslikult vormistanud. Lausa kiriklikult.

Oh ja, need moosused tulevad ajast, mil mina veel koolis õpetasin. Sain juba siis aru, et jooksen vaid peaga vastu seina. Mõttetu. Moosused ei vaiki, nemad võitlevad viimse veretilgani.

Targem annab järele.

No comments:

Post a Comment