Wednesday, February 3, 2016

Koloskoopia

Te ei taha teada, mis see on. Perearstilt saatekirja saanud, vajalikud medikamendidki apteegist välja ostnud, tulin koju ning hakkasin guugeldama. Inimesed rääkisid oma kogemustest. Need olid diametraalselt vastandlikud. Kellele talumatu piin, kellele tühiasi. Pahaseks teevad sellised, kes väidavad, et mis te põete, värk on imelihtne. Aga inimesed on erinevad, mis mõnele lihtne, see teisele katsumus. Sellest tuleks aru saada ja mitte ainult koloskoopia puhul.

Igatahes oli õhtuks tuju väga halb ning otsus kindel, et see protseduur jääb minust tegemata. Mitmel põhjusel.

Hommikuks oli tuju jälle parem, sest ma avastasin, et minu jaoks peitub õnn selles, kui saan mõned asjad tegemata jätta. Tänaseks olin planeerinud minna raamatukokku improteatri üritusele, aga hommikul tajusin, et see pole ikka mulle. Ma tahan olla kodus teki all ja mändi vaadata. Kodu on mu kindlus.

Tõepoolest. Minu jaoks pole õnn kõrgel ega kaugel ega rahas. Õnn on mu peas. Kui ta seal on muidugi. Praegu on peas natuke õnne ja pisut rohkem peavalu.

No comments:

Post a Comment