Wednesday, February 24, 2016

Kolmas elu (kiire lõpp)

 Täna on Erki kodus ja tahab ise ahjupraadi teha. Katrin võtab Karl Emili kaasa ja sõidab linna, et üht-teist söögikraami osta ja lihtsalt niisama sõita. Ei ole vaja mehel jalus töllerdada, kui see ise toimetada tahab. Eriti kaua ei lähe, sest poisiga poes käimine pole Katrini lemmiktegevus.

Kui ta suurelt teelt koduteele tagasi pöörab, näeb Luulet oma aias seismas ja justkui Katrinit ootamas. Luule on näost väga imelik.

„Mis on?“ küsib Katrin halba aimates.

„Mehed viidi ära,“ ütleb Luule millegipärast sosinal.

„Millised mehed?“ ei saa Katrin aru.

„Rein ja Erki. Politseiga. Käeraudades. Ma olin kodus ja nägin kõike pealt. Tiit olla piiril kinni võetud suure lasti salalsigarettidega. Mulle tundub, et ma olen end täis kusnud ehmatusest.“

Selge. Kusagilt pidi see pauk tulema. Liiga pilvitu oli taevas, liiga lilleline oli elu, mille kohal hõljus vaevuaimatavalt mingi halb eelaimdus. Oh kurat! Katrin võtab Luulest välja tegemata autost lapse ja läheb tuppa. Uks pole lukus. Ilmselt polnud aega või meeles. Köögis on lõunasöögi tegemine pooleli. Tööpindadel vedeleb liha ja juurvilju. Kurgus hakkab kipitama. Kuidas siis edasi nüüd?

Katrin paneb Karl Emili diivani peale ja istub ise ka sinna. Ta ärkab mõtetest, kui kuuleb Peedu haukumist, uksekella helinat ja lapse nuttu.

Kartin võtab poja sülle ja läheb ukse juurde. Teeb selle lahti. Ukse taga seisab kena välimusega väga hästi lõhnav tumedapäine mees, kolmepäevane habemetüügas näos. Just selline, nagu Katrinile meeldib.

Hi, Kate!“ ütleb see mees ja siis tunneb Katrin ta ära. John Christopher Anthony Walker. Viskimees. See veel puudus!

Täisperse.

***

Rein ja Erki saavad neljakümne kaheksa tunni pärast vabaks. Tiit jääb eeluurimise alla kuueks kuuks.

Tiina võtab selle uudise äärmiselt rahulikult vastu. Katrin ja Luule kartsid, et ta satub masendusse või vajub häbi pärast maa alla, aga Tiina on nagu vana rahu ise ja seletab vaikse naeratuse saatel:

„Poisil on nüüd peavari ja prii söök olemas. Mina ei pea teda enam valvama ja päevast päeva kartma, et ennast surnuks joob, auto alla jääb, jõkke upub või maanteekraavis surnuks külmub. Hakkab seal vanglas õppima ja mine tea, pöörab veel usklikukski. Lasku aga käia! Ma loodan, et ta kohe pikemaks ajaks kinni pannakse. Üle hulga aja tunnen ma end vabana ja inimesena. Peaks kohe kusagile reisile minema. Mul on natuke raha kogutud ja nüüd pole mul enam poissi ka toita vaja. Sa, Luule, vaata mulle mingi odav lõunamaareis.“

Katrinil ja Luulel vajuvad mõlemal suukesed natuke lahti. Üllatusest. Igas halvas on midagi head ja vastupidi. Tõsijutt.

„Aga kas Tiit oli ikka üksi süüdi või ta lihtsalt võttis süü enda peale. Äkki oli see Erki idee? Võib-olla on ka Reinul ses asjas oma osa,“ kahtleb Katrin.

Luule ei taha kuuldagi, et Rein selle jamaga seotud oleks.

„Küsi oma Erki käest,“ nähvab ta teravalt.

„Sa arvad, et ma pole küsinud? Kas sina Reinu käest oled?“

„Rein ei tea asjast midagi.“

„Erki ütleb sedasama.“

Luule muigab sarkastiliseks. See ei jää Katrinil märkamata. Ta tunneb, kuidas sõprusesse hakkab tekkima väike mõra. Ka Tiinale ei jää see märkamata ja ta sekkub:

„Ärge nüüd riidu minge. Ega Tiit laps ole. Kui on tema äri ja tema süü, siis on ju kõik kombes. Kui oli kokkulepe, et Tiit võtab süü omaks ja teised pesevad käed puhtaks, on ka minu arvates kõik kombes. Mul on süda rahul, et mu poiss on kindlas kohas ja mina kellegi peale viha ei pea. Tänapäeva vanglaelu on igatahes parem, kui Tiidul kodus oleks,“ lõpetab muidu nii vaikne Tiina oma sõnaohtra monoloogi pisukeses muigega.

Ütle siis, et vanainimene enam ei muutu ega arene.


***

Kõik ikka ei ole nagu enne, kui Erki tagasi tuleb. See, et ta vabaks lasti, viitaks justkui tema süütusele, aga Katrin on kahtlev ja Erki sõnaaher. Mingi sein on nende vahel. Palju asju on juhtunud. Palju on selgeks rääkimata. Katrinil on Erki ees saladused. See vaevab naist. Samas ta kahtlustab Erkit. Milles? Salakaubaveos? Endise naisega suhtlemises? Kõrvalsuhtes? Teeäärsete prostituutide teenete kasutamises? Vaevalt, et Erki nii madalalae laskuks. Katrin ei tea isegi. Ja üleüldse, võib-olla on ta lihtsalt paranoiline. Tema puhul poleks see ka mingi ime ju.

Nad mängivad kodu nagu ikka, aga miski tume ootab kusagil oma aega. Mõlemad püüavad teha nägu, et kõik on hästi. Mitte ainult nemad, Ene ju ka, kes on Erki ja Katrini elus tänu lapsehoidmisele kõvasti sees.

Kui Erkit pole kodus, siis arutavad naised omavahel, et kas see oli ikka Erki või Reinu või Tiidu või kõigi kolme idee. Selgust ei paista kusagilt. Luulega ei saa sel teemal üldse rääkida, sest tema kaitseb oma Reinu nagu emalõvi.

Katrin on imestunud, et nii tark naine on pimedasse ahviarmastusse langenud. Nemad Enega küll pole. Kuigi mõlemad armastavad Erkit, aga olukorrale objektivselt vaadata suudavad ometi.

Päevad muudkui lähevad. Töö, laps, ravimid, tundide ettevalmistamine – rohkem suurt ei jõuagi. Katrin arutab neid probleeme psühholoogiga, aga ise ei pane tähelegi, mida too talle räägib. Kui ta hakkab seletama mingitest kodustest harjutustest, siis Katrin tavaliselt vihastab. Ta ei viitsi mingeid harjutusi teha. Ta pigem neelab tablette, mis ta lihtsalt tuimakse teevad.

Katrin elab oma rõõmutut halli venivat elu, millesse toob pisut erksamaid värve Johniga feissbukis tšattimine. Erki teadmata loomulikult. Katrin saab aru, et nii pole õige. Ta ei taha saladusi enda ja Erki vahele, aga midagi ette võtta ka ei oska. Või ei taha? Kas see ongi argipäev?


***

Kõik algab mittemillestki, nagu kogunenud pingete puhul ikka. Katrinit vihastavad Erki vedelema jäetud riided. Ta kahmab need demonstratiivselt diivanilt ja viskab garderoobipõrandale.

„Mis kärbes sind nüüd hammustas?“ imestasb Erki.

„Sa ei tea, et ma olen paberitega hull või?“ ägestub Katrin veelgi.

„Sa võta korralikult rohtusid, siis oled ju täiesti normaalne,“ soovitab mees sõbralikult.

„Kust sina tead, kui normaalne ma olen, kui sind koduski pole. Istud kinni või vead salasigarette üle piiri!“ tõstab Katrin häält.

„Ma pean ju tööl käima ja raha teenima. Või mis? Ja see salasigarettide jutt lõpeta ära, see ei puutu sinusse,“ hakkab Erki ka vaikselt juba tuure üles võtma.

„Mis minusse siis puutub? Või mis sinusse puutub? Oled muudkui ära, sa ei tea minust midagi!“ kõlab Katrini hääl nagu kreissaag.

„Kas sa oled siis midagi sellist teinud, midagi ma kindlasti teadma peaksin?“ küsib nüüd Erki Katrini meelest ülbelt ja täiesti osavõtmatult. See on liig!

„Olen jah!“ karjub ta täishüsteerias. „Ma keppisin Priiduga!“

Erki näos ei liigu ükski lihas. „Millal, kus ja mitu korda?“ küsib ta täitsa tavalise häälega.

„Kuu aega tagasi ja ühe korra, aga see-eest nii, et terve koolimaja kajas. Direktori kabinetis, Priidu töölaual. Ja ma räägin juba ammu Johniga feissbukis. Ma ütlesin talle, et Karl Emil on tema poeg ja kui sa kinni istusid, siis ta käis siin!“ karjub Katrin veel hüsteerilisemalt.

„Veel midagi? Temaga ka keppisid?“ küsib Erki ikka sellesama häälega.

„Mis veel siis? Ei keppinud! Oleksin pidanud või? Mida ma veel pean tegema, et see sind vähegi liigutaks? Sul on kõigest suva! Sinu poolest keppigu ma terve maailmaga!“ kisendab hullunud naine.

Erki võtab kõige suurema lihalõikamise noa. Katrini silmad lähevad pärani ja ta tõmbab end instinktiivselt küüru. Erki lööb....noa Katrini kalli söögilaua sisse püsti.

„No nüüd on laud perses,“ ütleb ta ise. Ikka rahulikult. Ja siis laiutab Katrini poole käsi:
„Ja mina pole mitte ühtegi võõrast naist keppinud. Mis siis nüüd saab? Mida ma tegema pean?“

„Sa ei pea midagi tegema,“ kähiseb Katrin vaevukuuldavalt. „Ainult mulle andeks andma, kui sa saad.“

„Kui ma saan,“ohkab Erki ja suleb naise oma embusesse. Seda on ta kirjandusest lugenud, et hüsteerilise naise peab mees oma embusesse sulgema. Katrinil on hüsteeriahoog küll juba üle läinud.

Naine vaatab nuga oma ilusas kallis söögilauas ja purskab naerma: „Laualõhkuja!“

Erki tõmbab noa välja, silub armi veidi ja ütleb naisele tumedal pilgul silma vaadates:

„Las jääb meelde! Katrin, isegi sina ei tohi mulle kõike teha ja siis seda veel näkku karjuda. Ka mina olen ainult inimene ja võin enesevalitsemise kaotada! Kui armastad, siis saad ikka väga kõvasti haiget. Usud?“

„Usun,“ poeb naine häbelikult oma mehe embusesse tagasi.

***

Nüüd, kus äike on möödas, saab taas kergelt hingata. Hea on olla, kui kõik on selgeks räägitud ja mingeid luukeresid kusagil kapis kummitamas ja irvitamas pole.

Aga ka see läheb mööda, nagu ütleb kõige kuulsam lause maailmas. Halbadel aegadel on see ütlus lohutuseks, headel ei tule meeldegi. Halbadel ootad kannatamatult nende möödumist, headel tundub, et see jääbki igavesti nii. Ei jää.

Ühel hommikul on Katrinil kohe õige halb olla ja hambaid pestes oksendab ta välja hommikuse kakao ning juustusaia. Täna on ta veel korrapidaja ka. See on kõige hirmsam päev töönaädalas. Ei saa pugeda õpetajate tuppa varjule selle kisava ja arutult tormava kamba eest, vaid pead kõndima nagu vangivalvur edasi-tagasi, et olla kohal, kui midagi on toimumas. Siis saad ehk pahandust ennetada ja kui ei saa, siis oled ikkagi kohal, kui tuleb mingi jama eest vastutada.

Selle tuima kõndimise käigus hakkab Katrini peas tekkima üks mõttealge. Nagu pusle, mille tükid hakkavad tasapisi kohale asetuma. Katrin paneb kokku tänahommikuse oksendamise, oma alati korrapärase tsükli hilinemise ja kaitsmata vahekorra direktori töölaual, mis on juba ammu unustatud. Nüüd tuletab see end vägagi selgelt meelde ja Katrin saab aru, et ta on rase.

See teadmine annab nagu vasaraga vastu pead. Kuid sellest on Saatuse arvates veel vähe ja ta annab otsekohe teise löögi. Otse kõhtu. Pauk tuleb koos ühe koolipoisi peaga. Poiss tormab ootamatult välja nurga tagant ja otse uimasele ja mõtetes hõljuvale Katrinile sülle. Katrin tõmbab end valust kõverasse. Poiss on poolsurnuks ehmunud ja pobiseb vabandusi.

Kahvatu Katrin lööb käega ja saadab taltunud poisi minema. Ise tuigub õpetajate tuppa. Kuradile see korrapidamine. Küllap ka tunnikell varsti heliseb.

Õpetajate toas on kõik jutuhoos ja ei märkagi teda. Katrin vajub tugitooli istuma. Valu annab järele. Kell helisebki, tõustakse ja minnakse ohates laiali. Luule jääb, sest tal on vaba tund.

Ka Katrin tõuseb, et minna, aga siis juhtub midagi väga imelikku. Miski justkui rebeneb ta sees ja jalgevahel läheb väga soojaks. Kui Katrin alla vaatab, siis seal, kus teksapükste säär lõpeb, niriseb mööda jalga kinga sisse verenire.

„Luule,“ haliseb Katrin. Luule helistab hädaabisse.

***

Katrin ärkab narkoosist ja talle tuleb kõik kohe meelde. Ta ei taha praegu siia maailma ja suleb uuesti silmad ning vajub mingisse ähmasesse painajalikku hämarusse. Pildid vahelduvad, hääled sosistavad.

„Lits!“sisistab Erki ja lööb noa köögilaua sisse. Ene võtab Karl Emili sülle ja läheb Katrinile vihaseid pilke saates toast välja. Katrin tahab talle järele minna, aga jalad ei liigu. Ta nutab ja karjub, aga keegi ei kuule teda. Koridorides jooksevad lapsed ja riivavad teda, siis heliseb koolikell ja ta jääb üksi. Ta ei tea, millisesse klassi ja millisesse tundi ta minema peab. Direktor tuleb ja on sellepärast hirmus vihane, aga järgmisel hetkel näeb Katrin direktorit juba oma kabinetilaual õppealajuhatajat keppimas.

Katrin ei tea, ku ta kodu on. Punane maja on varemeis nagu enne remonti. Õhtu jõuab, udu tuleb maha, Katrin hulgub mööda metsi. Koputab Luule uksele, aga see ei ava. Läheb Lembitu ja Stella maja poole. Helmut ja Elvi istuvad õues ratastoolides ja on rõõmsad Katrini tuleku üle, kutsuvad teda enda juurde, aga Katrin kardab, sest talle meenub, et mõlemad on surnud.

„Tule siia, Anne!“ hüüavad valgetes kampsunites ja puhtaks pestud vanakesed Katrinit ta ema nimega, tõusevad ja hakkavad Katrini poole tulema. Katrin ehmub, karjatab ning pistab umbropsu jooksu. Maanteekraavis on kellegi liikumatu keha. See on Tiit. Katrin jookseb, nüüd saab ta jalgu liigutada. Üha kiiremini. Lõpuks tõuseb ta lausa lendu ja hõljub kõrgel latvade kohal.

Alguses lendab ta metsa, siis mingi tundmatu suure linna ja lõpuks mere kohal. Meri on algul vaikne ja helesinine, aga siis hakkab tormiseks kiskuma. Lained tõusevad järjest kõrgemale ja nende vahused harjad puudutavad juba Katrinit. Katrin hakkab väsima ja on hirmul. Järgmine laine tõmbab ta juba kaasa.

Nüüd Katrin ärkab. Karjatades ja võpatades. Erki istub ta voodi ääres. Murelik ja armastav.

„Sa nutsid unes,“ ütleb mees. Katrini silmad on päriselt ka pisaraid täis. Need voolavad nüüd kahele poole padjale.

Katrin on kohutavalt väsinud.

„Anna mulle andeks, kui saad,“ sosistab ta ja jääb uuesti magama. Nüüd juba unenägudeta sügavasse unne.

***

„Kes üldse teavad, et sa lapsi ei saa?“ küsib Katrin, kui nad juba kodus on.

„Sina!“ vastab Erki lhtsalt. „Võib-olla ka ema, aga meil pole sellest kunagi juttu olnud.“

„Sa ikka tead, et mul oli raseduse katkemine?“

„Loomulikult rääkis seda arst mulle, nagu mehele või abikaasale või elukaaslasele ikka räägitakse.“

„No ja mida me nüüd edasi teeme?“

„Elame üks päev korraga.“

Mõistlik mõte. Erki ongi alati mõistlik. Katrin ilmselt ka vajab sellist mõistlikku meest. Ta vaatab, kuidas mees asjalikult toimetab, Karl Emiliga kantseldab ning aeg-ajalt töökõnedele vastab. Katrin püüab selgusele jõuda, kas ta armastab Erkit. Mis see armastus üldse on? Keegi pole veel definitsiooni üllitanud. Küll proovitakse nii-ja naapidi, aga armastuse olemust sõnad ei hõlma.

Loomulikult armastab ta Erkit. Nad on alustanud sõprusega ja jõudnud välja armumise ning kireni. Läbinud truudusetuse faasi. Tähendab, Katrin läbis selle, Erki mitte. Oh jumal, avastab Katrin, äkki on see veel Erkil ees. Mis siis saab? Katrin ei taha sellisele võimalusele mõeldagi. Tema seda vist üle ei elaks. Erki elas. Nüüd on mehel veel rohkem halle juukseid. Neid vaadates torkab Katrini südames valusasti, lausa füüsiliselt, kuigi hallid juuksed on väga ilusad. Erki peas.

***

Elu muudkui kulub. Tuleb jälle kevad. Kool paneb uksed kinni ja lapsed ning õpetajad hingavad taas täiel rinnal. Suvi on sel aastal ilus. Päikest palju ja merevesi soe. Karl Emil on poolteist ning Katrin laseb tal vees pladistada, palju poiss aga tahab.

On august ja tähesadude aega. Karl Emil magab juba ammu ja Peedu on ka päris vait. Katrin ja Erki aga lamavad ülemise korruse rõdul. Toolide seljatoed võimalikult alla lastud ning ise soojadesse tekkidesse mässitud. Nad hoiavad käest kinni ja mõtlevad oma mõtteid. Nemadki vaikivad, sest langevaid tähti vaadates ja soove soovides peabki ju vaikselt olema.

Nad ei tea teineteise soove. Katrin ei mäletagi oma suurimat – et Erki teda naiseks paluks. Ta oskab soovida vaid üht – et Meida saaks võimalikult ruttu ja valutult lõpetada oma mõttetu maise eksistentsi ning minna sinna kaugele tähtede taha. Seda soovib Katrin praegu kõige rohkem. Just eile käis ta Meidat hoolekeskuses vaatamas. Rohkem ta minna ei suudaks. Katrin ei soovi mitte kellelegi sellist juurvilajelu.

Erki hoiab oma naise kätt ja armastab teda väga. Sellisena, nagu Katrin on. Mees soovib, et nad abielluksid. Et oleks pidu ja puha. Ta küsib tähtedelt nõu ja kohe pilgutab üks neist silma ning kihutab heleda kiirena allapoole, poolel teel kustudes. Erki naeratab pimedusse ja tähistaevale ning pigistab õrnalt Katrini kätt. Katrin pigistab vastu.

Naine ei oska aimatagi, et homme teeb Erki talle abieluettepaneku.


No comments:

Post a Comment