Tuesday, February 23, 2016

Kolmas elu 9

 „Lihtsalt rääkisime. Ta ise tuli minu juurde,“ vabandab Erki kodus.

„Sa ei pea vabandama, oma endise naisega rääkimine pole kuritegu.“

„Oled ikka kindel?“ küsib Erki, kel on meeles, mis tookord pulmas juhtus ja kellel on nüüd pooled juuksed hallid. Ta ei usu Katrinit. Talle näib kahtlane, et see nii rahulik on.

„Kuule, kas sa oma ravimeid ikka võtad?“ küsib ta äkki. Täiesti instinkti pealt. Endalegi ootamatult.

„Loomulikult!“ valetab Katrin täiesti süüdimatult ja vaatab Erkile otse silma sisse. Naeratab. Kallistab. Annab musi. Teeb õhtuks süüa. Räägib Erkile oma burkaideest. Erki mängib Karl Erikuga. Poiss on kaheksakuune ja käib juba mööda tugesid. Selline suur ja turd vägilane. Erkil paistab poisiga väga tugev side olevat. No küllap sellest, kui valusasti Katrin sünnitamise ajal Erki käsivarsi pigistas. Seal olid pärast tükk aega ikka tõelised sinikad.

Erki ikka piidleb salaja naist. See näib rahulik, mis rahulik, ainult und ei tule tal. Keerutab muudkui voodis. Kui Erki magama jääb, tõuseb Katrin üles, avab uuesti arvuti ja saadab oma lapse isale, kelle täisnimi on tegelikult John Christopher Anthony Walker ja keda Karin mõttes viskimeheks kutsub, sõnumi: „ We have a little son together!“

Katrin ei tea isegi, miks ta seda teeb. Ta logib end kiiresti feissbukist välja, paneb arvuti kinni ja läheb magama. Ja uni tulebki! Sellest hoolimata, et Katrinil on Erki ees nüüd veel üks uus saladus, et kõik on hoopis teisti, kui nad omal ajal rääkisid. Et saladusi ei saa olema. Aga, näed, saab.

Unes näeb Katrin seda, kuidas ta majaehituse aegu meestele metsmaasikaid korjab. Kõik on nii ilus ja päikseline, isegi maasikate maitse ja lõhna tunneb Katrin unes. Äkki hakkab alt Veskite maja kohalt paistma tumesinine pilv. See on unenäos nii hirmutav. Koos pilvega tuleb tuul, vihm ja rahe. Maja katus lendab minema ja seinad langevad koost.

Katrin kargab hingeldades istuli. Erki keerab teise külje ja magab edasi. Kell näitab pool viis. Katrin teab juba seda tunnet, mis teda nüüd endasse haarab ja kõri kinni nöörib. Katrini veresoontes voolaks nagu tuline metall. Lausa füüsiliselt valus on. Reaalsustunne kaugeneb. Ma lähen hulluks, tunneb naine.

Ta poeb vaikselt voodist välja, paneb midagi endale selga, mingid asjad topib ka kotti, võtab oma punase Škoda võtmed ja hiilib välja. Peedu saab kotleti, et ta vait oleks. Garaažiuks ja värav jäävad lahti. Katrin sõidab otse hullari akuutosakonna vastuvõttu. Ilma igasuguse saatekirjata. Kui nad teda haiglasse ei võta, siis sõidab kaldast alla. Täpselt nii ta neile öelda kavatseb.

***

Keegi raputab Katrinit õlast. See on seesama silmatorkavalt meigitud sõbralik venelannast õde, kes talle eile pissitopsi andis ja lubas Katrini üles äratada, kui see ise ei ärka. Ei ärganudki. Nüüd läheb Katrin tuigerdades ja seinast kinni hoides vetsu, et õde oma pissiproovi kätte saaks.
Katrin tahaks veel hirmsasti magada. Lähebki palatisse ja poeb voodisse. Mõne aja pärast raputatakse teda uuesti õlast. See on silmatorkavalt meigitud ja sõbralik venelannast palatikaaslane, kes ütleb, et aeg on hommikusöögile minna.

Katrin vaatab kollast moosisilmaga mannaputru enda ees ja inimesi enda ümber. Siin on igasuguseid, aga ometigi on see alles hullumaja eeskoda – rahhulik osakond, nagu väidavad venelased.

Sööklas on igal patsiendil oma kindel istekoht, mida muuta ei tohi. Katrini jaoks on siin liiga kitsas. Tal tuleb klaustrofoobia peale. Süüa küll ei taha, aga õnneks on üks turske mees, Katrini lauanaaber, nõus ka teise portsu mannapudruga. Katrin määrib siis lusikaga saiaviilule võid ja joob plastmasskruusist piimaga kohvi peale.

Üle laua istub noor kena mees, kelle käsivartel ja kaelal on tätoveeringud. Jumalast ilusad ja kvaliteetsed. Mingid sümblid, millest Katrinil pole udust aimugi. Värvilised. Mees on tumedapäine ja tumedasilmne ning vaatab Katrinit, kuigi see näeb välja nagu solgutatud kass – hommikumantlis ja kammimata. Venelannad on kõik soengutes ning meigitud. Meigikott ei tulnud Katrinile haiglasse minnes kordagi meelde. Saaks ainult pikali.

Saab, aga enne tuleb süst pepusse ja tabletid. Katrin jääb uuesti magama.

Ta ärkab jälle raputuse peale. Ei, võimlema ta kohe päris kindlasti ei lähe, küll aga kunstiteraapiasse. Ta plätserdab terve A3-e mustaks. Ainult üles paremasse nurka maalib väikese punase purunenuud südame.

Tattoomees joonistab väga hästi. Vaba joonega. Naisakti loomulikult. Suurerinnalise ja peenepihalise liivakella. Ah sellised meeldivad, mossitab Katrin. Mida sa siis mind vahid? Mina ei hakka siin ilusaks. Kindlasti mitte.

***

Täna on arstide visiit. Venelannad löövad end jälle lille. Katrin ainult põrnitab. Põrnitab ka arstidele. Juudist peaarst, mees loomulikult, on Katrini tarvis õppinud selgeks ka ühe eestikeelse lause: „Nii ilus naine, aga nii hapu!“

Katrin ei liiguta oimugi selle peale. Ta ei salli ju meespsühhiaatreid. Ilmselt elu lõpuni.

Küsimuse peale, et kuidas ta end tunneb, kehitab Katrin ainult õlgu. Tõepoolest ta ei tea, kuidas ta end tunneb. Nagu mingi juurvili? Või keldrikakand? Ei oska ju võrrelda. Ei tea, kuidas need Katrini pakutud eluvormid end tunda võiks.

Katrin tunneb end nii, et ta võiks siit maailmast iga hetk lahkuda. Et tal poleks millestki kahju. Ega kellestki. Ema ka ju läks ära, kuigi armastas Katrinit väga. Katrin mäletab ema armastust, tema kallistusi. Katrin tunnebi end nagu üks väike emata tüdruk. Orvuke.

Katrin armastab samuti oma last väga ja Erkit, aga ometigi tahaks ta praegu ema juurde. Kunstiteraapias joonistab ta helesinisesse taevasse valgeis riideis naise, kellel on must süda. Kõik pildil on hele, ainult süda on must.

Tattoomees joonistab jälle naisakti, aga seekord väikeste rindadega ja saleda, sassis juustega nagu Katrin. Väga Katrini moodi on see naine. Hommikumantelgi on sama.

Selge, meeldin sulle, ütleb Katrin endale ega vaata tattoomehe poolegi. Ta ei julge, sest see mees meeldib talle ka. See mees on tõeline ürgmees, aga tegelikult on ta kindlasti mingi intellektuaal, kes alkoholi või narkootikumidega kimpus. Nii räägivad vähemalt Katrini palati naised.

Õhtuti, enne duširuumi lukustamist läheb Katrin ja seisab kaua kuuma vee all. See aitab, viib halva energia koos veega kanalisatsiooni. Järgmisel hommikul kammib ta juba juukseid ja kreemitab nägu. Kreemitopsi tõi Erki talle järele. Kreemi ja mahla. Muud Katrin ei taha. Ta vahel sööb ja vahel ei söö seda haiglalobi, aga mahla juua tahab küll.

Järgmine kord tellib Katrin Erkilt retuusid ja liibuva kampsuni. Nii peaarst kui ka tattoomees on Katrini uuest välimusest üllatunud. Katrin isegi naeratab mõlemale. Ja ta tahaks nüüd koju. Kolmas nädal hakkab lõppema.

***

Kodus on harjumatu. Karl Emil võõrastab algul Katrinit, aga harjub siiski üsna ruttu. Katrin saab veel haiguslehel olla, ei pea kohe tööle minema. Ta ei suudakski veel. Kodus käivad kõk alguses kikivarvastel, nagu surnu oleks majas, aga siis ütleb Katrin, et olgu nüüd normaalsed.

Ta helistab Priidule ja küsib, et kas tunniplaani annaks muuta, sest ta ei jõua esimeseks tunniks kohale, kuna magab oma uinuteid välja. Blondule ei taha öelda. Priit lubab vaadata, mis teha annab ja paari päeva pärast ütleb, et kõik on okei. Vahepeal on Mike, tubli mees, Katrinit asendanud. Oma ameerika keelt õpetanud. Eks näis, mida mu lapsed mulle räägivad nüüd, muigab Katrin sisimas.

Koolis on ka kõik alguses sellise näoga, et surnu on majas või vähemalt mõni hull, aga siis harjuvad ära ja elu läheb taas oma tavalistesse rööbastesse.

Katrin on juba mitu nädalat koolis käinud, kui nad satuvad koos Meidaga kohvi jooma. Mõlemal on vaba tund. Meida on imelik. Vahib ikka Katrinit ja nagu tahaks midagi rääkida, aga ei räägi ka. Lõpuks küsib Katrin otse:

„Mis on, Meida?“

Ja Mulleri-mutt hakkab ääri-veeri, mis pole üldse tema komme, keerutama, et Katrinil on ikka rasked ajad ja ta ei tea, kas peaks, aga süda ikka hirmsasti vaevadb ja bla-bla-bla... Äkki vallandab jälle haigushoo.

„No vallandab, siis vallandab, lase käia!“

„Ma olin to õhtul ka koolimajas,“ sosistab Muller, nagu kõige salajasemat riigisaladust.

„Mis õhtul?“ ei jaga Katrin kohe ära, aga see on ainult hetk. Kohe tuleb tal kõik meelde, veri tulvab näkku.

„Minu klass on ju üleval nurgas ja ma kustutasin tuled ära, kui teil all asjaks läks, ja ootasin pimedas, kuni te minema sõitsite. Siis hiilisin välja. Oli ikka etendus! Mul tuli kohe oma noorus meelde! Rohkem kedagi polnud ja minu suu on lukus. Ma pidin sulle selle ära rääkima, hing ei andnud rahu. Tõesti, rohkem keegi ei tea. Kõik olid juba läinud.“

Katrin ei oska midagi öelda, vaatab ainult Meidale otsa ja märkab, et sellel on habe jälle pikaks kasvanud. Ah sitta sest habemest!



No comments:

Post a Comment