Sunday, February 21, 2016

Kolmas elu 8

 Kui esimene veerand läbi, on Katrinil selge, et ta on Priitu armunud. Oma direktorisse. Endalegi ootamatult ja täiseti plaaniväliselt. Kuidas see juhtuda sai, ei oska naine seletada. Priidul pole mingeid luukeresid kapis, nagu Katrin kahtlustas. Mõnele lihtsalt meeldib olla väikese maakoli direktor. Nii lihtne see ongi. Isegi gei pole, tuli välja. Kuigi üksik. Selline mees ja üksik. No on noh!

Algul on see armumine midagi lihtsalt meeldivat. Peaaegu nagu sõprus. Hea on tööle minna, kui seal meeldivat nägu näed.

Järgmisena saab Katrin aru, kuivõrd iseseisev ta tegelikult on. Ta on tema ise. Ta pole lahustunud ei Erkis ega oma lapses, ei oma sõprades, kuigi ta armastab neid kõiki omal viisil. Natuke nagu distantsilt.

Igal hommikul tõuseb Katrin rõõmsalt ja läheb tööle, kust ta sama rõõmsalt lõuna paiku tagasi tuleb, Karl Emilit kallistab ja temaga natuke asjatab. Katrinit ei häiri, et Ene veel ta elamises toimetab, seni veel poissi vaatab, kuni Katrin vihikuid parandab või tunde ette valmistab. Vahel teeb Ene jumalast vabatahtlikult ka õhtusöögi valmis, aga vahel teeb Katrin jumalast vabatahtlikult ka ise.

Armumise järgmine faas enam nii tore pole. See paneb Katrini Priidu füüsilist lähedust igatsema ja samal ajal end süüdi tundma. See paneb Erkist eemale hoidma ja kustutab seksiisu täiesti. Seksiisu Erki puhul. Seksiisu Priidu järele aga ainult kasvab.

Aga mida Priit asjast arvab? Mida tema tunneb? Nad pole sellest rääkinud. Priit on lihtsalt nagu sõber. Sõbralik ja meeldiv. Kuni selle lastevanemate koosolekuni.

Lastevanemate koosolek toimub ju teadagi õhtul. Kui koolikiusamine ja internetiohud räägitud, järgnevad veel koosolekud klassiti ja individuaalsed jutuajamised. Katrini juurde tuleb üks nooruke üksikema, kelle pojake inglise keelele kohe mitte kuidagi pihta ei saa. Ema ise pole ka teabmis filoloog ja üldse näib tal olevat igasuguseid muresid. Ta on Katrinis nüüd tähelepaneliku kuulaja leidnud. Katrin justkui kuulaks, aga tegelikult mõtleb omi mõtteid.

Kui piht lõpuks läbi saab, on koolimaja kahtlaselt vaikne ja pime. Ainult direktori kabineti ukse alt paistab valgust. Katrin avab selle ukse millegipärast ja enne, kui ta arugi saab, on ta direktori laual selili ja tema teksad tõmmatakse koos stringidega jalast. Hea, et vähemalt rulood on akende ees, jõuab ta mõelda ja siis haarab naist täiesti enneolematu loomalik kirg.

Vana mõisakooli seinad on ikka väga hämmastunud, sest nad pole sajandite vältel veel kunagi kuulud sellist häält, mis veerand tunni möödudes selle naise suust vallandub, kes direktori kirjutuslaual keset tähtsaid pabereid väänleb.

***

Seks töökohal, muigab Katrin, kui ta kodu poole sõidab. See kogemus on nüüd siis olemas. Ta ei oska midagi tunda. Ei häbi ega süüd, sest ta sattus lihtsalt orkaani kätte või ummiklaine alla või mis iganes. Mõistusega pole antud juhtumi puhul midagi peale hakata. Küsimus on vaid, et kuidas nüüd edasi?

Kodus vaatab Erki telekat.

„No oli aga pikk koosolek,“ mainib ta heatahtlikult.

„Armas Jumal, palun tee nii, et ma võõra mehe sperma järele ei haiseks!“ palvetab Katrin, pobiseb midagi vastuseks ja läheb kähku duši alla. Vesi peseb kõik maha – võõra sperma ja kirjutuslaual juhtunu. Hommikumantlis ja täiesti süütuna poeb Katrin diivanil Erki kaissu filmi vaatama.

Ah siis nii see käibki, on ta ka ise imestunud. Ei mingeid süümekaid, näpuotsaga ka mitte. Erki tundub eriti armas ja mõeldes Priidule ei tunne Katrin enam mingeid surinaid. Ta saab nüüd aru, et on selliseid olukordi, mille lahendabki ühekordne orkaan ja järele ei jää mitte midagi – põletatud maa ainult. Üheöösuhete skoor on Katrinil ammu avatud, enne Erkit. Nüüd on siis lahtris „seks töökohal“ ka linnuke. Muigama ajab. Õnneks on filmis ka naerukoht.

Jah, aga ta peab seal ju edasi töötama. Kui selline asi juhtunuks rongis nagu filmides, siis poleks probleemi. Ja kas tõesti keegi ei kuulnud-näinud? See pidi kostma kilomeetrite kaugusele, muigab Katrin jälle. Ta ehmatas vaese Priidu poolsurnuks. Mees polnud varem midagi nii ürgset läbi elanud. Äkki oli siiski keegi veel majas? Külakohas on komme sellistel asjadel lekkida ja see oleks tõeline jama.

Katrin tunneb ennast nagu üks komandeeringust tulnud ja oma naist petnud mees, kes on nüüd õnnelikuna kodus oma armastatud naise juures tagasi. Noh tegelikult võiks ta tunda end nagu üks oma meest petnud naine, kes on nüüd õnnelikult kodus oma mehe juures tagasi.

Pealegi ei ole Erki ametlikult minu mees, teadvustab Katrin ja hetkel on tal selle üle ainult hea meel.

***

Järgmisel hommikul tervitavad Katrin ja Priit teineteist tavapäraselt ning muigavad vaid põgusalt. Nüüd on neil ühine saladus. Selline, mida mõni inimene ei kogegi oma elu jooksul. On see nüüd surmapatt või mis täpselt? Salapäraselt muigama ajab aga igatahes. Keelatud vili on tõesti magus ja saladused muudavad rikkamaks. Nii arvab nüüd Katrin.

Katrinil on hea meel, et see eelmise õhtu keeristorm ei jätnud mitte mingeid jälgi. Ei Katrini mõtetesse ega ka nende omavahelisse suhtlusesse. Seda polekski nagu olnud. Justkui siis, kui välk lööb. Kõik on korraga ümberringi valge ja järgmisel hetkel pole sellest enam jälgegei. Ka kõuemürin vaibub.

Ta on muutunud. Või kas on? Ta on ennegi ju patustanud. Ka Karl Emili isa, advokaat Londonist, oli ju abielumees. Kes on patuta, visaku esimene kivi.

Siiski ei kesta see Katrini pilvitu olek kuigi kaua. Süütunne siiski tuleb. Tuleb tahtmine Erkile kõik ära rääkida, sest nad on taas väga lähedasteks saanud. Ka voodis. Kirglik Katrin on tagasi. Võib – olla seepärast, et Katrin ei võta enam tablette. Kuidagi iseenesest on tasapisi ära jäänud. Ei mingeid võõrutusnähte. Arsti ja psühholoogi vastuvõtuajad on ta ka kuidagi märkamatult mööda lasknud. Katrin pole isegi vabandanud ega teatanud, et ei tule.

Ta lihtsalt tunneb, et juhib oma elu ise ja täiega. Katrinil läheb koolis hästi. Palju paremini, kui eelmisel aastal. Ta pole klassijuhataja, ilmselt seepärast. Need pinged on olemata.

Suhtlusringkond on ikka sama, mis Katrini Eestisse tulleski. Luule ületee kollasest majast, õpetaja nagu Katringi. Katrini kadunud ema sõbranna, kes terve elu üksi elanud ja alles viiekümneselt abiellus oma kauaaegse armukesega, kui selle naine suri. Näed, jälle pettus. Luule on rasketel aegadel ikka toeks. Tema mõistab Katrinit ehk kõige rohkem, kuna ta tundis Annet, Katrini ema.

Ja Olivia! Tema tutvus Mikega ka siis, kui mees oli veel abielus. Palun väga, jälle patt. Neid kive tuleks loopida väga paljudel ning üsna mitmes suunas.

Kui Katrin nüüd kõike seda analüüsib, siis tundub talle ikka tõeliselt haige see, kuidas ta tol märtsiööl hulluks läks seepeale, et Erki teise naisega tantsis. Oligi haigushoog, mis muud! Kas nüüd on Katrin terve? Ei tea. Katrin ei tea. Teab vaid seda, et psüühikahäiretel on kalduvus korduda, kui on platsis mingi vallandav tegur. Iial ei tea, mis see olla võib. Ei saa elada klaaspuuris, kui tahad elada päris elu. Kes ei riski, see šampanjat ei joo!

***

Nii lähebki Katrin oma päriseluga edasi. Nädalavahetusel sõidavad nad Erkiga vahel Viimsisse Erki kaksikvennale Erikule ja tema Evale ning nende tütrele Ellale külla. Lapsed on pea ühevanused, Ella kuu aega vanem.

Erik ja Eva ja Ella meeldivad Katrinile väga. Eriti Erik. Aga ei midagi sellist, mis oli Priiduga . See veel puuduks! Erik on tõeline sõber.

Mõnikord saadakse kokku Erki ja Eriku vanematekodus Kalda talus Ene ja Ennu juures. Elu kerib vaikselt ja rahulikult. Suured stseenid ja inimhingede loodukatastroofid ei ilmuta ennast. Pigem on teemaks laste tuulerõuged ja hammaste tulek.

Ühel laupäevahommikul voodis feissbuki avanud Katrin leiab, et tal on sõbrakutse John Walkerilt. Katrin on väga üllatunud. Ta isegi ei saa aru, kas positiivselt või negatiivselt. Erki on pikal sõidul, Karl Emil mängib omaette oma tilsevate ja tolisevate leludega ja Katrin...võtab selle sõbrakutse vastu. Kohe järgneb sõnum ja nii nad jäävadki tükiks ajaks rääkima, kuni Karl Emil virilaks muutub. Katrin ütleb Johnile good bye ning võtab poja sülle.

„Mis on, väike vingupõrsas? See oli su bioloogiline issi, kellega ma rääkisin, aga ära kellelegi ütle, eks!“

Karl Emil vaatab väga teraselt Katrinile otsa, võtab siis mõlema käega ema põskedest ja nühib oma hammaste tuleku süljest märga limast nägu Katrini näo vastu. Selline musi! Katrin proovib leida sarnasusi Karl Eriku ja Johni vahel, aga mida pole, seda pole. Pigem on laps tõesti Erki moodi. Kuidas see on võimalik, et tal pole oma isa pruune silmi? Peaks ju olema, aga ei. Selle üle on Katrinil tõeliselt hea meel, sest ta ei armasta pruune silmi. Pruunid silmad petavad, öeldakse.

Nüüd on Katrinil siis veel üks saladus juures. Ta ei kavatse Erkile öelda, et suhtleb Johniga. Nad pole sellest mehest enam üldse rääkinud ja ka Katrin ise oli ta olemasolu ka täiesti unustanud. Kuni tänaseni.

***

Katrini feissbukielu on üsna vilgas. Ta ei ole mingi sõprade korjaja. Et neid oleks tuhandeid. Katrinile meeldivad sellised, kellega ta ka reaalselt suhtleb. Kelle postitusi ta laigib ja kommenteerib ja kes ka tema postitustele reageerivad.

Või siis sellised, kes avalikult midagi ei ütle, aga kes Katriniga tšativad. Tegelikult meeldivad Katrinile teravmeelsed aruteleud, mis mõne postituse alla tekivad. Pahatahtlikke ja teravakeelseid ning halvustavaid ta ei salli. Sellised kustutab ta oma sõbralistist ära. Katrin on avastanud nipi – talle meeldib arv 333. Täpselt niipalju sõpru tal ongi. Piisab. Muidu mattukski uudistevoo alla. Kui uus sõber juurde tekib, siis vaatab Katrin oma listi üle ja eemaldab sealt mõne sellise, kes üldse elumärki ei anna.

Ka endised Londoni sõbrad on päevavalgele ujunud. Eelmisel suvel ei tahtnud Katrin neist midagi teada. Nüüd juba tahab.

Kõige lähedasemad on kaks ilusat ja alati hästilõhnavat geipoissi. Mitte, et heterod ei lõhnaks hästi. Ega Katrin nüüd läbi ekraani enam nende geipoiste lõhna tunne, aga meeles on. Kunagi olid nad lahutamatu trio, kes pidutsesid koos ja rääkisid maailma asjadest – kunstist, kirjandusest, muusikast, kosmeetikast, armastusest, surmast, seksuaalsetest sättumustest, millest iganes. Geid on ikka naistega hästi läbi saanud.

Nüüdseks on suhted muutunud. Katrinile tundub, et üks poistest on liiga pinnapealne. Talle on tähtis vaid Londoni kõrgmood ja väline ilu. Teine on aga hoopis budistiks hakanud. Rändab mööda kloostreid ja isegi õpib mingis budistlikus ülikoolis. Laseb Katrinil oma koolitöid üle vaadata ja korrigeerida. Poiss pole mitte kõige kirkam kriit karbis. Katrin enam ei viitsi. Tehku ise.

Ilusast poisist on saanud kiilaspäine paks paljasjalgne kerjusmunk, kes kirjutab pikki filosoofilisi traktaate, mis on Katrini surmani ära tüüdanud. Eriti naeruväärne tundub talle, kuidas poiss turult inimtoiduks mõeldud kilpkonnapoegi ostab ja need vette tagasi laseb, sest budismis on elu säilitamine ülimalt püha. Kas need väntsutatud loomakesed tõesti ellu jäävad, on Katrini arvates kahtlane ja kogu see tingel-tangel iga hinna eest elu säilitada tundub talle tobe.

Kunagi oli Katringi suur homode eestkõneleja, aga märgates, kui leigelt homodest sõbrad tema ponnistustesse suhtusid, käis tal vint maha. Enam ei viitsi. Need trio ajad on möödas. Igaüks on läinud oma teed. Sõpradeks võib sellegipoolest jääda, seda küll, aga põhimõtted on nüüd väga erinevad. Mõned. Katrin lihtsalt ei vehi enam igal sammul nii kirglikult vikerkaarelippu, aga hooliva inimlikkuse kandja on ta endiselt.


***

Igasugune meedia on tulvil praegu pagulaste teemast. Katrin proovib end sellest võimalikult eemale hoida. Esiteks ei ole ta arvamusliidri tüüpi ja teiseks pole tal udust aimugi, mis või kuidas oleks õige. Teema on keeruline, aga otsene vaen pagulaste vastu ajab naisel harja punaseks. Vaenuõhutajad kustutab ta oma sõbralistist või lihtsalt ei jälgi nende postitusi enam.

Puhtvisuaalselt meeldib Katrini kunstnikusilmale mosleminaiste riietus väga, eriti Afgaani naiste helesinised burkad. Katrin saab aru, et see on probleem, kui inimene on pealaest jalatallani kaetud. Kuidas siis teda identifitseerida ja tõepoolest, mis tal seal riiete all siis õigupoolest on? Olgu see burka siis nii ilus kui tahes.

Kuid rätikud, mis näo vabaks jätavad, ei tohiks küll probleem olla. Need on lihtsalt iluasad. Katringi armastab endale huvitavaid salle araabiapäraselt pähe siduda. Ta saaks väga kurjaks, kui keegi seda talle keelaks. Ta saaks kurjaks ka siis, kui keegi keelaks talle näiteks tema ilusat helesinist burkat kanda, milles ta end turvaliselt tunneks. Kui tal selline oleks loomulikult ja kui ta oleks Afgaani naine. Aga võib-olla ta õmbleb endale nimme sellise ja paneb selga. Mida te siis ütlete, ah?

Mõte helesinisest burkast ei anna Katrinile enam asu. Ta sõidab linna ja ostab endale hea mitu meetrit helesinist kangast. Õmblusmasin on Luulel. Ega Katrin ise õmmelda oskagi. Luule on nõus. Tema tuleb alati hullude ideedega kaasa. Selle mõtte saab ära kasutada küll. Tuleb koolis mingi sallivusüritus korraldada ja Katrin saab oma burkasse pugeda.

Riiet sai vähe. Ah siis nii palju kulub? Selles mõttes on euroopalik riietumisstiil muidugi säästlikum. Katrin sõidab taas linna uue kangameetri järele. Kangapoest tulles põikab ka Selverist läbi. Seal näeb ta midagi, millele ta ei oska kuidagi reageerida.

Riiulite vahel seisavad Lii ja Erki ning ajavad sõbralikult naeratades juttu. Lii hoiab oma kätt õrnalt Erki käsivarrel. Noh, mida teha nüüd? Peksta Selveri riiulid segi ja lüüa mõlemale pudeliga pähe. Ei. Selline mõte on Katrinile juba tuttav. Ja mispärast? Mida halba või laiduväärset need kaks siin praegu teevad? Ei midagi. Katrin mõtleb oma paturegistri kähku läbi. Talle meenub direktori kabineti kirjutuslaud ja igapäevased vestlused Johniga feissbukis.

Vaikselt ära minna? Ei saa, jalad on maa küljes kinni. Jääb kolmas variant. Katrin läheb paari juurde, võtab Erkil käe alt kinni, vaatab Liile otsa ja teretab.



No comments:

Post a Comment