Saturday, February 20, 2016

Kolmas elu 7

 Olivia jääb veel nädalaks vanemate juurde, ei sõida kohe Ameerikasse tagasi. Stellal on selle üle väga hea meel. Ta on tütart nii väga igatsenud. Stella on insuldist väga hästi paranenud. Kõne on perfektne, suu sirge ja käsi liigub osavalt. Tahtmine koduseid toimetusi teha on tagasi. Juba kevadel oli. Tänu sellele on nüüd väikeselt peenramaalt hernekaunu võtta.

Stella rõõmustab selle üle väga, sest ta teab, kuidas Olivia koduherneid armastab. Nad korjavad suure kausitäie kaasa ja lähevad terrassile maiustama.

Alles nüüd saab Stella teada, et see oli üks estofiilist abielumees, kelle pärast Olivia Ameerikasse läks. Mees on nüüd lahutatud ja tahaks Eestisse tulla. Ta tunneb Eestit väga hästi, sest ka tema esimene naine oli eestlanna ja mees tahaks elada eesti maakodus.

„Kas ma saan seda talle pakkuda, sest pärast lahutust peab Mike nullist alustama?“ küsib Olivia emalt.

Stella, kes on alati sellest unistanud, et Olivia päriseks koju tuleks, on päris nõutu. No vat! Need on need täitunud unistused. Täitunud unistus pole enam unistus. Seepärast peabki unistamisega ettevaatlik olema.

„Kas talle meeldiks siin?“

„Talle meeldib igal pool, kus olen mina!“ naerab Olivia. „Mul on juba põrgulik kodumaaigatsus peal. Enam ei taha seal olla. Seda enam, et Mike on nõus siia tulema. Kasvõi jalgsi ja kasvõi kohe.“

„Aga töö?“

„Tänapäeva tööd saab suures osas ära teha kaugtööna arvuti taga ja tal on Tallinnas töö olemas. Hakkaks sõitma kodu ja Tallinna vahet. Meil on Tallinnas korter ka. Väike. Mike tahab kindlasti maakodu ja mina tahan lihtsalt koju!“

„Mis keeles me siis rääkima hakkame? Isale ei meeldiks sugugi, kui kodus inglise keelt räägitaks, sest tema ju ei oska.“

„Häh! Mikel on väga hea eesti keel ja ta räägib seda meelsasti. Estofiil ju!“

„Lapsed ka on eelmisest abielust või?“

„Huuh, õnneks mitte. Naine ei tahtnud. Seepärast see lahutuski nii kiiresti läks. Mike ja mina tahame küll last ja kohe kähku.“

„Oh jumal, ongi tulemas või?“ ehmub Stella.

„Veel mitte, aga hakkab kohe olema, kui saan teie nõusoleku siin majas elada.“ naerab Olivia.

„No peame siis isaga rääkima,“ lausub Stella mõtlikult ja võtab viimase täiskauna. See on ussitanud.

***

See jahe suvi, mis meres ujuda ei lase, purustab lõpuks Katrini kannatuse ja ta lihtsalt läheb vette, olgu see siis nii külm kui tahes. Katrin ujub nüüd igal varahommikul ja alasti. Ta pole kunagi uskunud jutte alasti ujumise võlust, kuid nüüd usub. Hoopis teine tunne on, kui ümber su keha pole liibuvat märga trikood või bikiine, mille rinnahoidja iga suurema laine puhul kohta vahetab.

Varahommikune alasti ujumine on lihtsalt imeline! Hulludele on ju aegade algusest külmaveeravi soovitatud, naerab Katrin sisismas.

Ja kui selleks ajaks, mil naine veest kaldale sammub, ongi randa mõni inimene jõudnud, ka ilmselt varahommikuseks supluseks, kõnnib Katrin julgelt oma kuivatusrätiku poole. Häbeneda pole midagi, ainult rõõmu tunda oma ilusast kehast ja kirjeldamatust suplusjärgsest mõnutundest. Katrin hõõrub end kuivaks, tõmbab dressid palja ihu peale ja jookseb mäest üles.

Ta pole kunagu mingi sportlane olnud, aga pärast hommikusi ujumisi lippab küll kähku koju, et kuuma kakaod juua ja siis tööle minna, sest suvest on sügis saanud. Katrin võttiski need inglise keele tunnid vastu ja käib nüüd iga päev tööl.

Haigus on kontrolli all. Katrin saab igapäevaeluga hakkama. Enn toob igal hommikul Ene last hoidma ja õhtul viib koju tagasi. Kõik on rahul. Enn ei käi enam Erki firmas tööl, vaid peab ka pensionipõlve. Kõpitseb kodus, kui Ene last hoiab.

Ennu asemele võtab Erki Tiidu ja Rein on endiselt kambas. Kolmemehefirma. Katrin täpselt ei teagi, millega firma tegeleb. Ilmselt ikka ehitusega ja mingite ülepiirivedudega ka, sest Erki ostis just suure rekka. No võlgu küll. Nüüd hakkab mees kodust ära olema ja pikkadel sõitudel käima. Katrin ei teagi, mida sellest arvata.

***
Kevadel ja suvel teeb Katrin väga vähe aiatööd. Ega polegi midagi nii väga teha, sest aed sai eelmisel sügisel planeeritud, taimed istutatud ja istutusalad multšiga kaetud. Katrin külvab natuke porgandit, hernest, tilli ja paneb mõned kartulid maha. Kitkub ikka peenraid ka. Aiatöö aitab vahel päris hässti kurvameelsuse vastu. Muru niidab ju niikuinii Erki.

Sauna eestoas käib Katrin maalimas, kui inspiratsioon peale tuleb, aga sauna köetakse harva. Katrini träna on ees ja kellelgi pole õiget saunaisu. Saunanaise elu jäi eelmisse suvesse maja valmimise aegadesse ja selllele mõtleb Katrin heldimusega.

Nüüd on aeg niikaugel, et karusmarjad ja sõstrad on juba väga valmis, hakkavad pudenema. Õnneks on punased ühel hommikul lindude poolt ära söödud ning Katrin hingab kergendatult. Tõeliselt karvaseid karusmarju sööb ta kahe suupoolega, aga mustsõstrad keedab ikka moosiks, sest ema tegi nii. Emaigatsus ei vähene, vaid suureneb selles majas elades iga päevaga.

Varsti hakkavad valged klaarid puu alla potsatama. Katrin veab neid kottide kaupa kooli. Lapse jõhverdavad meelsasti.

Kirsipuud on samuti lindude poolt tühjaks söödud. Nüüd hakkavad aiasügavuses helendama ploomid. Ükspäev võtan kätte ja teen kompotte, otsustab Katrin ja tunneb end rahvuskangelasena.

Varsti hakkavad kuldrenetid juba kollaseks tõmbuma. Vot siis tuleb Katrin koolist nagu lapsepõlves, võtab puu alt õuna, heidab murule pikali, vahib pilvi ning sööb õuna.

Millal ta ometi suureks kasvab?

***

Katrin on muutunud tundetuks. Seksi mõttes.

„Kuradi tabletid!“ kirub ta. Pigem ei seksikski, sest isu ka eriti pole. Pärast pikka eelmängu midagi nagu hakkab looma, aga see kaob nagu vits vette ja ei vii kusagile. Pärast on lihtsalt halb olla. Eneserahuldamine pole ka lahendus. Seegi ei anna tulemust. Seega, seksiga on halvasti.

Ühel ööl, kui nad on tundide viisi püüdnud pärale jõuda, noh, Erki ongi juba mitu korda jõudnud, hakkab Katrinil väga halb. Valu on nii kõhus kui ka peas. Füüsiliselt on paha, samuti vaimselt. Jälle see hulluks minemise tunne ja viha mehe vastu, kes pole milleski süüdi.

Katrin kargab voodist ja Erki ehmunud küsimusele:
„Kuhu nüüd?“ nähvab vastuseks: „Jäta mind rahule!“

Ta tormab trepist alla, tõmbab dressid palja ihu peale ja tossud paljaste jalgade otsa ning läheb vaikselt uksest välja. Peedu tuleb loomulikult rõõmuga kaasa. On septembrilõpu täiskuuöö! Ja neljapäev, tuleb Katrinile meelde. Paras aeg libahunti joosta. Katrin jooksebki mäest alla mere poole. Ta tunneb, kuidas kõik temasse pursatud sperma jooksurütmis mööda kintse alla valgub. Katrin paneb tempot juurde. Tal on tunne, et nüüd ongi ta libahunt. Jõuvarud näivad lõpmatud, tempo muudkui tõuseb. Katrin hingeldab ja on täiesti kindel, et tal on kihvad suhu ja karv selga kasvanud ning neli jalga all. Nii kerge on joosta.

Mere ääres ajab ta spermased püksid jalast, dressipluusi ja tossud kisub ka ära ning tormab vette. Sumaki! Hinge lööb korraks kinni, aga Katrin ei tee väljagi. Ruttu sügavasse ja ujuma. Kõige külmem on kaelal. Ihul pole häda midagi.

Ei mingit valu enam kõhus ega peas. Katrin kahlab rahulolevana välja. Kaldal ootab niutsudes Peedu. Ei tulnud vette, argpüks.

Märja ihu peale on ebamugav nii riideid kui ka jalanõusid saada, aga kuidagi tuleb naine sellega toime. Siis vaatab ta ringi. Kui müstiline! Kuu ja selle hõbedane rada mere peal. Mets seisab tumedalt ning ähvardavalt, aga Katrin ei karda, sest tal on Peedu. Ja nüüd jooksuga mäest üles!

Kodus topib Katrin spermase dressi pesumasinasse ja poebki külma ning mereveesena Erki kaissu, kes läbi une end väristab ja küsib: „Kus sa käisid?“

„Libahunti jooksmas!“ sosistab naine vastu, aga Erki ei kuule teda, sest ta magab juba. Katringi jääb üsna varsti magam, silme ees pilt mäest üles jooksvast hundist kuuvalgel, mille ta homme kindlasti üles maalib.

***

On 28.septembri öö ja täiskuu. Eriline. Verekuu. Ja kuuvarjutus veel peale selle. Katrin on Karl Emiliga kahekesi kodus, sest Erki on sõidus. Sajab. Mingit kuud ega varjutust pole näha. Poiss magab ammu rahulikult, aga Katrinil pole und, kuigi homme on tööpäev ja peab vara tõusma. Katrin ei salli esmaspäevi. Ta parandab sõnadetöid. Kuigi võib-olla peaks tegelema soovidega ja vääriskivide puhastamisega.

Nii ta feissbukist luges. Soovid tuleb kirjutada paberile ja jätta terveks ööks kuuvalgusesse ning hommikul see paber ära põletada. Ja siis mitte enam neid soove oma mõtetega pidevalt tülitada. Mida Katrin soovida võiks? Tal ei tule midagi pähe. Isegi seda mitte, et soovida Erki abieluettepanekut. Pealegi on ju pilves, kuud pole nähagi. Nii ei saa ta oma ainsamat vääriskivi – vanatädi pärandatud safiiriga kuldsõrmust ei puhastada ega laadida. Puhastada vist saaks, kui maa sisse kaevata. Aga seda ta nüüd küll ei tee. Pigem katsub nende sõnadetöödega ühele poole saada.

No üldse ei viitsi! Ja siis peab veel vaatama, mida ta üldse homme tundides teeb. Katrinil on ikka alati mingi plaan paigas. Päris nii ta tundi ei lähe, nagu üks kogenud kolleeg ütles, et tema tund sünnib siis, kui ta üle klassitoa ukseläve astub.

Olgu seda kuud näha või mitte, aga Katrini tundlikku natuuri ta mõjutab küll. Uinuteid ka eriti neelata ei taha, siis on hommik väga uimane. Katrin on noor ja füüsiliselt tugev, elab üle need mõned magamata tunnid. Magab järele siis lihtsalt.

Naine kuulatab ööd ja pimedust. Vihmarabin katusel mõjub nii rahustavalt ja Peedu õues nii turvaliselt. Ei ulu ega haugu. Mõnikord on küll Katrinil mingid seletamatud hirmud, kui Erkit pole. Siis võtab ta Karl Emili enda voodisse magama ja hirm kaob. Täielikult.

Stella rääkis, et pärast vanakeste surma ei julenud ta üldse üksi majas olla. Siis võttis kassipoja ja hirm kadus. Nüüd käivad nädalavahetuseti Olivia ja Mike pidevalt kodus. On ennast seal vanakeste toas kenasti sisse seadnud. Seal on kööginurk ja puha. Alguses olid Elvi ja Helmut ju ikka kõbusad. Elasid päris oma elu. Aga sellest on nüüd juba aastaid.

Olivial pole surnud vanaisa ja vanaema toas mingit hirmu, Mikel veel vähem. Tuba on muidugi remonditud ja uuesti sisustatud ka. Stella arvas, et nad võiks Lembituga ise sinna kolida ja suure maja noortele jätta, aga Olivia leidis, et vara veel. Küllap jõuab, kui lastekari hakkab ringi jooksma. Olivia ootabki oma esimest last.

Mike on vahel käinud koolis lastele esinemas. Rääkinud Ameerikast ja õpetanud judot. Igavene loodusehull on ta ka, korraldab matkasid ja ellujäämiskursusi metsas ööbimisega. Täielik vedamine. Koolirahvas on õnnelik, Mike on rahul, Olivia samuti. Stellast ja Lembitust rääkimata.


No comments:

Post a Comment