Friday, February 19, 2016

Kolmas elu 6

 Mai lõpus saab Mulleri-mutt seitsekümmend. Luule on välja mõelnud, et võiks sel pidulikul puhul talle kankaani tantsida. Küllap Mulleri-mutt seda juba hinnata oskab. Luule tahab ise kangesti enne surma veel ka kankaani ära tantsida, nagu ta ise väljendab. Ta on selleks piisavalt sale ning painduv. Muidugi on Katrin kohe nõus kampa lööma. Kokku on kuus naist. Ka blondust õppealajuhataja, kellega Katrinil suur pahandus oli, kui ta enne lapsepuhkusele jäämist koolis töötas.

Pahandus tuli sellest, et lapsed küsisid inimeseõpetuse tunnis Katrinilt anaalseksi kohta ja Katrin siis rääkis. Miks blondu tookord nii hirmsasti vihastas, jäigi selgusetuks. Nüüd on asi unustatud ja asutakse koos tanstu kallale. Aga kohe hakkab vaikselt uus vimm üles kerima, sest Katrin on palju graatsilisem kui blondu ja teab soovitada ka oluliselt huvitavamat liikumist.

Kõik on Katrini pakutuga nõus ja nüüd nad õhtuti koolimajas siis kõpsutavadki. Selgub, et spagaat käib naistele üle jõu ja tuleb kahjuks välja jätta. Hundiratast ei tule kellelgi pähe pakkudagi. Katrinil on hea meel, sest äkki keegi olekski võimeline selle ära viskama.

Nüüd teeb Katrin midagi, mis pole päris aus. Ta hakkab nimelt kodus vargsi spagaati ja hundiratast harjutama. Pole aastaid proovinud. Katrin saabki need nädalaga jälle kätte, õigemini küll jalgadesse, ja kavatseb kõiki üllatada, kui õige aeg käes.

Mulleri-mutt on tõeline maasool ja elav legend. Nelikümmend viis aastat ühes koolis õpetanud ja paneb muudkui edasi. Ja areneb ka veel. Nimelt on ta juubeli puhuks lasknud oma krussis habeme ära kitkuda ning terashallid juuksed heledamaks värvinud. Katrin imestas alati, et miks ta oma habet ei kitku. Aga näed, õiget hetke ootas!

Tükk tegu on kostüümidega. Otsustatakse klassikalise puna-musta kasuks. Seelikud tuleb õmmelda ja vaadata, kuidas sabaalune võimalikult huvitavaks disainida. Kingad peavad mugavad, sissetantsitud ning vastupidavad olema. Katrin näitab igal sammul initsiatiivi üles ja talle ei meeldi sugugi, kui tema ideede puhul vaimustusest ei kiljuta. Ta on oma sõiduvees, tunneb end tähtsana.

Mai viimasel päeval ongi see pidulik üritus. Muller istub saali ees tugitoolis, hõbedane maani kleit seljas ja hõbekingakesed jalas ning helehallid juuksed soengusse sätitud. Esimest korda elus näeb Katrin teda meigituna. Mulleri-mutt, kes on nelikümmend viis aastat kehastunud väljakasvanud juuste, krussis habeme ja higihaisuga hirmuvalitsust, on üks lõpmata ilus ja heasüdamlik naine.

Kui luuletused loetud ja koorilaulud esitatud ning ilus noor meesdirektor Edelweisigi ära laulnud, ise ennast päris osavalt kitarril saates, kostab vali muusika ning lavale jooksevad kleidisabu lehvitades ja ekstaatiliselt kiljudes kuus graatsiat otse Moulin Rougest. Mulleri- mutt, kelle eesnimi on tegelikult Meida, lööb vaimustusest käsi kokku ning saal rõkkab kogu tantsu vältel. Viimaste taktide ajal lahkub Katrin oma tavapäraselt kohalt ringis, viskab hundiratta ja kukub siis spagaati, olles seda enne kodus väga palju täpselt muusikasse harjutanud. Oh milline tunne see on! Milline täispank!

Ülejäänud tantsijad on nii üllatunud, et esialgu ei märka kadedadki olla. Isegi blondu mite. Number läheb otse loomulikult kordamisele.

Seltskondliku osa ajal teeb direktor Katriniga rohkem juttu kui teistega. Uurib, kas naisel on plaan kooli tagasi tulla. Katrin ei oska veel midagi vastata. Talle meenub, et pidi ju selle mehe tausta uurima. Et miks üks täiesti normaalne ja tark mees, kena pealegi, on kusagil karuperses ühe väikese maakooli direktor. Küllap tal peab mõni luukere kapis olema.

***

Viimasel ajal on olemine tänu ravimitele päris hea, aga probleemid käivad ikka kummitamas. Katrin ootab Erki abieluettepanekut. Jäi ju jutt nii, et Erki kosib uuesti, kui Katrin on taas sale ja ilus. See raseduseaegne käepalumine ei läinud arvesse.

Kuid mingit ettepanekut ei tule. Aja möödudes hakkab see Katrinit aina rohkem kurvastama. Ta arvab, et Erki ei taha end siduda sellise naisega, nagu Katrin on. Bipolaarsega. Ega sellisega ole kerge koos elada.

Ise asja jutuks võtta Katrin aga ei taha. Mitte sugugi kohe. See pole see. Katrin ei saa rääkida kogu maailma naiste eest, aga igatahes temale on see abieluettepanek väga tähtis. See annaks turvatunde.

Nüüd tunduvad need ajad, mil Katrin Karl Emilit ootas ja Erki nii andunult ja armastavalt nende kahe eest hoolitses kauge ja kauni minevikuna. Muinasjutuna. Mitte, et Erki enam ei hooliks, aga miski on teisiti. No pole ka ime, arvestades seda, millist trianglit Katrin ise vahepeal teinud on. Mitte küll meelega, aga ega suhted sest puutumata jää.

Mõte abielust on nüüd Katrini kinnismõte. Õigemini unistus, et Erki ta kätt paluks. Katrin unistab enne und valgest pruutkleidist ja kiriklikust laulatusest ning pulmapeost mingis lossis.

Praegu ajab teda juba naerma see kingade loopimine ja autoga koju kihutamine ning riiete põletamine. Nad on Erkiga sellest rääkinud. Kohe päris selgeks rääkinud selle koha. See ei ole enam midagi hämarat ja valutegevat nende suhetes. Aga mis siis lahti on? Miks Erki teda naiseks ei taha?

Ma pean seda psühholoogiga arutama, otsustab Katrin.

***

Psühholoog soovitab Katrinil see abiellumise teema ise üles võtta. Selge. Seda oligi arvata. Aga Katrin ei taha.

Seekord lahkub ta psühholoogi juurest pahurana ja valutava peaga, aga õnneks on vahepeal märkamatult suveks läinud ja mahe suvetuul teeb meele rahulikumaks.

Surnuaial käimine ka. Katrin on nüüd hakanud käima ema haual istumas. Lihtsalt istub, vahel nutab, vahel mitte, aga ta tunneb, kuidas tasakaal ja rahu tagasi tulevad.

Surnud armastavad mind, usub Katrin. Annavad mulle eluenergiat. Mõned inimesed ei armasta üldse surnuaedu. Et need olevat kõhedusttekitavad ja kurvad kohad. Katrini jaoks mitte. Talle meeldib see puudealune vaikus, millesse kostab külast summutatud liiklusmüra ja koerahaugatusi. Linnulaul lausa uinutab. Katrini jaoks pole paremat paika kui surnuaed, sest siin on ju ta ema. Ilus ja noor ja alati nukker. Ema juures ununeb kõik halb.

Isegi abiellumismõte ununeb. Kui ei, siis ei. Mis seal ikka. Niisama on ju ka tore. Paremat meest ei oska tahtagi, kui Erki on. Hooliv ja armastav. Mu elul ei ole tegelikult mitte midagi viga, otsustab Katrin. Ma olen ilus sale noor ja juba ka päevitunud naine, kellel on tore mees, armas poeg, ilus maja ja abivalmis sõbrad. Elu on lill!

Ainult, et tädi pärandus Katrini pangaarvelt sulab nagu kevadine lumi. See teeb Katrini murelikuks, sest ta on harjunud, et raha pole probleem. Veel ei olegi, aga mis saab edasi? Küllap jõuab Erkigi Katrinit ja last ülal pidada, aga Katrin tahab, et tal oleks ka oma raha.

Tuleb vist tõesti sinna kooli tööle minna. Kuhu mujale? Ene hoiaks meeleldi last. Septembriks on poiss juba seitmekuune. Piisavalt suur poiss.

Võtan siis need inglise keele tunnid ja katsun ka selle pedagoogilise hariduse kusagilt kätte saada, mõtiskleb Katrin ja läheb Luule juurde asja arutama.

***

Suvi keerab jahedaks ning vihmaseks. Suur osa ajast möödub toas. Luule ema ja isa on väga nõrgaks jäänud ning on vaid päevade küsimus, millal nad siit lähevad. Kumbki enam ei räägi, ei oiga ka. Järelikult valu pole.

Luule, keda ta vanemate äraspidised jutud alati keema ajasid, tunneb nendest vigurjuttudest nüüd puudust. Ema ja isa ei tundnud juba ammu oma tütart ära, aga nüüd arvab Luule, kui ta nende kustuvatesse silmadesse vaatab, et nad teavad küll, kes ta on. Ainult rääkida ei saa. Ilmselt on kõik juba räägitud ka.

Luule poleks arvanud, et seda vaikset vaibumist on kõrvalt nii raske vaadata, aga ta teab küll, et peab lahti laskma. Ühel õhtul nutab tugev Luule lausa ahastades oma Reinu kaisus, teadmata, mida teha või kuidas olla.

Hommikul helistab vend, et isa suri öösel. Luule teab, et tema pärast. Et lapsel kergem oleks. Nüüd on probleem, et kas hakata matust korraladama või oodata ema ka ära. Isa viiakse külmutusse. Ema sureb järgmisel ööl. Nii koos siis minnaksegi.

Läbi on see aastaid kestnud hämar elulõpuperiood, kus enam ise ei saanud käia, süüa, ainult rääkida, aga see jutt ei vastanud ümbritseva maailma tegelikkusele. See oli pärit minevikust ja segatud nägemustega millestki, mida meie ei tea. Nemad nüüd juba teavad.

Ärasaatmine on krematooriumis. Keegi enam ei mäletagi seda, millist matust lahkunud endale soovinud oleksid. Küllap oli sellest kunagi juttu või ei olnud, keegi ei mäleta. Krematoorium tundub nii mõistlik. Igasugune hauakaevamine ja kirstukandmine jääb ära ja peielaud on ka samas hoones.

Stella, kes oma mehe vanemaid põetades insuldi sai, on hästi paranenud. Suur maja jääb nüüd neile Lembituga kahekesi, sest lapsed on ära, vanakesed tähtede taga ja Tiinal ning Tiidul, kes viimase pool aastat vanakeste eest hoolitseseid, pole ka enam sinna majja asja.

Kõik peaksid kergendust tundma, aga on hoopis vastupidi. Ka vana inimese täiesti põhjendatud minek jätab suure augu ning tühjad käed. Mida siis nüüd Tiina ja Tiit peale hakkavad. Olgu, Tiina on pensionil, aga Tiit, ta poeg? Jälle jooma?

Nii nad istuvad seal valge linaga laua ääres, mille otsas on kaks tühja taldrikut ja kaks põlevat küünalt musta lindiga. Melu on juba päris elav. Meenutatakse neid aegu, mil Elvi ja Helmut noored olid. Kuidas nad selle väikese kollase maja ehitasid, kus nüüd Luule elab. Kuidas kolhoosis tööl käisid. Elvi oli raamatupidaja ja Helmut autojuht.

Pinge langus ja valge viin mõjuvad nii, et peiede lõpuks on nii Lembit kui ka Rein päris purjus. Tiidust rääkimata. Erkil kui kainel autojuhil on päris keeruline logistika toimetada, et kõik mehed ja autod koju saaksid.



No comments:

Post a Comment