Friday, February 19, 2016

Kolmas elu 5

 Katrini elu on väga muutunud. Ta tahaks ainult magada. Öösel ja päeval. Hommikul, kui silmad lahti teeb, hakkab kohe vaikselt inisema, sest talle ei meeldi, et jälle on päev. Katrin ei mäletagi enam seda elurõõmsat naist, kes tuli Eestisse tagasi ja ehitas üles oma kodumaja. Õhinaga ja armastusega. Ta sai kõik, mida tahtis – kodu, mehe ja lapse. Nüüd on kõik ühtlaselt hall ja tahaks vaid magada.

Katrin ei tee kuulmagi, kui Karl Emil ärkab ja häälekalt süüa nõuab. Naine poeb peadpidi teki alla ja oigab. Siis tõuseb Erki, söödab lapse enne tööle minekut ja toob ta Katrini juurde voodisse. Poiss laliseb natuke ja jääb uuesti magama. Varajasel ennelõunal ärkab ta uuesti ja siis ei jää Katrinil muud üle, kui peab ennast ka jalule ajama. Väga vastumeelselt. Neelab antidepressandid alla ja saab kuidagi liikuma.

Päeva peale läheb paremaks. Katrin teeb hädavajalikud kodutööd. Ainult tõesti kõige olulisemad. Tolmu pühkida üldse ei taha. See on kõige raskem. Meeleldi ta ainult lesiks ja vahiks lage. Katrin ootab õhtut, et saaks ometigi jälle magama. Ei ole tahtmist kedagi näha. Luulet pole ammu näinud ja Katrin ei võta telefoni vastu, kui keegi helistab. Arvutit ei ava, pintslit kätte ei võta, raamatuid ei loe, muusikat kuulata ei taha. Ainult lapsele laulab. Võtab ta sülle, istub kiiktooli ja laulab. Või siis lebavad kahekesi, Karl Emil hoiab ema sõrmest, tahab seda lutsida ja räägib oma asju oma keeles. Siis Katrin tavaliselt nutab ja tal saab natuke kergem. Pisarad aitavad.

Erkiga ka eriti midagi ei räägi. Süüa ka tavaliselt õhtuks ei tee. Poes ammugi ei käi. Erki ise käib pärast tööd poes ja ostab endale praeliha ning salatit ja poisile lastetoitu. Katrinile puuvilju, aga sel pole isu. Katrin on kõhnaks jäänud, näeb välja nagu üks roju. Hall ja ilmetu.

Õhtuks poeb Erki kaissu ja jääb ruttu magama. Seksist pole juttugi. Erki hoiab oma naist ja ohkab enadamisi, siis kui Katrin juba magada nohiseb. Tal ei tule kaua und. Selline elu siis! Kumbki ei kujutanud oma elu niimoodi ette. Hoopis teisiti pidi ju minema.

***

Elu kulgeb Katrini jaoks mõttetut halli üksluist rada kevade poole. Üks asi on siiski muutunud. Nüüd on Katrinil tohutu söögiisu. Ta sööb päeval ja öösel. Kõike. Palju ja valimatult ning muudkui paisub. Katrin märkab kohkunult, et ta vöökohal on juba päästerõngas. Appi!

Lumi sulab, lumikellulesed hakkavad õitsema. Nad tulevad välja sellistest kohtadest, kus Katrin oodatagi ei oska. Kui ta eelmisel aastal siia tuli, oli mai lõpp ja lumikellukeste lehed kadunud. Katrinil polnud udust aimugi nende olemasolust. Nüüd tärkab neid murus ja peenardes. Sama kordub siniliiliate õitseajal. Kogu muru sinetab.

Katrinil on hea meel, et kogu aed sai eelmisel suvel korda. Praegu ei huvita teda istutamine mitte sugugi. Aga millise õhinaga ta seda sügisel tegi!

Kui õu tahenenud ja teed kuivad, hakkab Katrin Karl Emiliga jalutamas käima. Paneb lapse vankrisse ja kõnnib mööda inimtühje teid. Küla vahele ei kipu. Ja ennäe imet! Elu hakkab tasapisi noore naise sisse tagasi tulema.

Juba oskab ta hinnata toomingate õitsemist ja nende lõhna, siniseid meelespeavälju tee ääres ja ööbikute laksutamist. Ühel päeval ajab Katrin oma punase Škoda garaažist välja, topib poisi lastetooli ja sõidab linna. Erki on auto heas usus ammu sõidukorda sättinud, aga seni pole Katrin sõita tahtnud.

Nüüd tahab. Katrin tunneb juhtides, et tal on päris hea olla. Tere tulemast, emotsioonid! Naine naeratab omaette.

Tagasisõidul on auto täis lõuendeid ja õlivärve ja akrüülvärve ja pintsleid igas suuruses. Mitte ainult emotsioonid pole tagasi, vaid ka inspiratsioon on kohal.

Katrin leiab oma molberti sauna eestoast. Sinna seabki ta oma ateljee uuesti sisse, nagu eelmisel sügiselgi, kui ta ema raamatusse pilte maalis. Üks raamat on saunatoas ka talve üle elanud ja niiskusest pisut kahjustada saanud. Katrin vaatab seda hellusega. Ema luuletused, mis ta ise kaante vahele aitas. „Vigase tiivaga lind“. Kaanepildil põllulillede all kössitamas väike linnupoeg. See pilt peaks siendama küll rohkem turvalisust kui kurbust, aga Katrin nutab siiski natuke. Ta tunneb, et tema ongi see linnupoeg seal raamatukaanel. Pärast nutmist on hoopis parem olla.

Algab suur maalimine. Katrin tõuseb nüüd vara ja vahel maalib öö otsa. Söögiisu on taas kadunud ning päästerõngas kaob. Pilte muudkui tuleb ja tuleb. Sürrealistlikke mürkrohelistes toonides ebamaiseid taimi, mille vahelt piilub suuri hirmunud või leegitsevaid silmi, unenäolisi maastikke, salapäraseid uduseid vaateid, kirglikke veripunaseid loojanguid või päikesetõuse, mine võta kinni. Tumedates metsaalustes õitsevad neoonroosad ja neoonkollased lilled, torm peksab siniseid valgeharjalisi laineid vastu musta kaljut, surnud näkineid lebab hõbedaselt sädeledes rannakividel ja nii edasi ja nii edasi.

Katrin lõkerdab naerda. Ta tunneb enda taas suurepäraselt. Voodis kargab hullunult Erki kallale. Erkile see pärast pikka põuaperioodi päris meeldib, kuigi ta on nüüd palju psühhiaatriaalast kirjandust uurinud ning arvab teadvat, millega tegu.

Katrin aga avab taas läpparikaane ja saadab feissbukis laiali kümneid sõbrakutseid. Tantsib Karl Emiliga ringiratast mööda tuba ja poiss ta käes kilkab. Katrin on taas rõõmus, ilus ja seksikas. Ta tunneb end kõige kaunima naisena maailmas ja kõige andekama kunstnikuna planeedil.

„No selge, see on maniakaalne episood,“ ohkab psühhiaater. Ta paneb diagnoosiks bipolaarse meeleoluhäire ja kirjutab välja stabilisaatorid.


No comments:

Post a Comment