Thursday, February 18, 2016

Kolmas elu 4

 Katrin jätab hingetuks tantsinud Erki lauda istuma ja läheb vetsu. Ta ise ka lausa hingeldab, riided seljas on läbimärjad. Sukkpükste alla ja üles saamisega on tükk tegemist. Need ei taha higiste säärte peal mitte kuidagi libiseda.

Katrin peseb käsi ja vaatab end peeglist. Huulepulk on õhtu jooksul ära söödud, silmameik on salapäraselt suitsuseks sulanud. Huuli värvida küll enam ei viitsi. Katrin kuivatab nägu ja kaela ja saab end enam-vähem konditsiooni.

Ta jääb oma peegelpildiga rahule. Vaatab eest ning külje pealt. Sale. Nõtke. Läheb siis peosaali tagasi. Kell on pool kaksteist läbi. Kell kaksteist pakutakse torti ja kohvi, teab Katrin. Ilmselt mängitakse ka pruudipärg maha. Pruudipärja saamise kogemus on tal juba Luule pulmadest olemas. Katrin muigab seda meenutades.

Tal polnud siis sellisest kombest udust aimugi ja nad polnud Erkiga veel paargi tollal. Katrin mäletab küll neid Erki suuri ja imestunud silmi, kui ta meest päriselt suudles seal pulmas. Esimest korda.

Katrin istub pea lagedaks söödud laua äärde. Erkit polegi. Äh! Siis märkab ta meest tantsijate hulgas. Tantsib selle blondiiniga, kes on mingi ülikooliaegne tuttav. Katrin ei tunne siin ühtegi peale Erki. Kas tõesti on Erkil mingi tõmme blondiinide vastu või tahavad need blondiinid Erkit. See praegune näeb välja täpselt samasugune nagu Erki esimene naine. Pikad plaattinablondid lahtised juuksed, kunstküüned ja solaariumipäevitus.

Ja Erki ei tundu üldse enam nii väsinud, kui ta äsja Katriniga tantsimast tulles oli. Nad naeravad ja räägivad ja see, kuidas Erki seda naist hoiab, ei meeldi Katrinile mitte üldse. See, kuidas naine Erkit hoiab, see ka mitte. Kas ma olen armukade, küsib Katrin endalt uut ootamatut tunnet analüüsides. Ta pole kunagi varem midagi taolist tundnud. See tunne tugevneb, süveneb ja kasvab millekski, mida Katrin varem tundnud pole – kontrollimatuks raevuks.

Katrin tahaks minna ja virutada oma kõrge ja terava kontsaga puruks selle blondi sääreluud ja Erkile vastu vahtimist anda. Katrin on päris mures enda pärast.

Siis märkab ta tooli seljatoel Erki pintsakut. Katrin kobab vargsi selle taskutes ja leiabki autovõtme. Sama vargsi ja leebelt naeratades libistab ta vaikselt end pidumajast välja. Kus on saapad, mantel ja kott, see Katrinit praegu üldse ei huvita. Ta peab siit minema saama, enne kui midagi juhtub. Enne, kui ta midagi hullu korda saadab.

Märtsilõpuöö jääkonara peal on võimatu nende kingadega autoni jõuda. Katrin võtab kingad jalast ja viskab tagantkätt suure kaarega põõsasse. Oma kallid lemmikkingad. Sitta kah! Üldse ei huvita. Mida see küll mõelda võib, kes need leiab, kui leiab. Mõte kingade leidjast ajab õige pisut muigama. Keegi saaks endale väga head kingad, kui ruttu leitaks. Enne, kui läbi ligunevad.

Ja siis ta kihutab. Gaas põhjas. Hirmu tundmata, surma pelgamata. Auto on ka võõras. Katrin pole Erki autot vist mitte kunagi varem juhtinud. Õnneks on maantee lume- ja jäävaba ning kuiv. Autodest tühi. Ma hakkan vist hulluks minema, mõtleb Katrin murelikult.

***

Hõbedane Mercedes keerab koduväravast sisse. Luule ja Lembitu majad on pimedad. Autot garaaži panna küll ei viitsi. Peedu on õnnelik ja muudkui kargleb. Tõmbab küüntega kleidi seest niite välja. Katrini kalli lemmikkleidi seest, aga Katrinit ei huvita. Sitta kah! Naine laseb koera tuppa. See rahuneb ning keerab end vaibal magama. Katrin süütab ahju valmis pandud puud, kisub kõik riided seljast ning viskab tulle. Ta parim pesu põleb ilusa sinise leegiga, kleit rohekaga ja sukkpüksid sulavad mullitades ning sisisedes imekähku. Alasti Katrin vaatab pisut seda värvide mängu läbi ahju klaasukse, läheb siis trepist üles ja keerab kraani lahti. Kõigepealt külma vee ja siis nii kuuma, kui vähegi kannatab. Katrin kükitab ja laseb veel enda peale voolata.

Kodu näib kuidagi võõras, aga hea, et siin praegu Erkit ei ole. Katrin ei taha ühtegi inimest näha. Ta tahaks magada, aga ei saa, sest mõtted kihutavad ja väga imelik on olla. Ahjusiiber jääb lahti. Katrin ei viitsi seda kinni panema minna. Ei huvita.

Ta mõtleb emast. Ema oli Katrini vanuselt juba oma elu lõpetanud. Esmakordselt tajub Katrin ähmaselt, mida ta ema tunda võis. Geneetika on tööle hakanud, tõdeb naine. Kolmekümneselt ilmutab end skisofreenia. Ema polnud küll skisofreenik, tema oli lihtsalt depressiivne. Katrin ei tea, mis võimalik psüühikahäire temal olla võib, aga midagi on. Selles on ta nüüd kindel. Kui Katrin meenutab, siis selliseid vihasööste on varem ka olnud, kuid olulisemalt leebemaid. Tänane oli aga midagi väga ohtlikku. Lisaks sellele, et ta oleks tahtnud peksta segi kogu pidumaja, oli ka kodutee tõeline surmasõit.

Katrin saab aru, et kõrgemad jõud kaitsesid teda täna. See on kindel. Muidu ta poleks ellu jäänud. Imelik ja ebaõiglane. Mõne tühise vea pärast kaotavad inimesed roolis oma elu või sõidavad kellegi teise surnuks. Tema lausa otsis surma, aga ei midagi.

Ja alles nüüd meenub Katrinile, et tal on laps. Ta ei tunne midagi. Ei igatsust, ei armastust. Mitte midagi. Ainult tühjus.

Midagi veel meenub. See, et Luule andis talle kunagi millegipärast ühe lehe Xanaxit, aga Katrin ei võtnud sealt ühtegi tabletti. Nüüd läheb ta ja otsib selle rohukapist välja. Valged tabletid. Kõige nõrgemad. Need ei tee midagi. Katrin neelab kõik kümme tabletti alla, joob vett peale ja poeb voodisse. Tõmbab enda kägarasse ja mõne aja pärast kaovad painavad mõtted, tuleb vabastav surin ning ta vajub raskesse unne.

***

Kui Katrin ärkab, on väljas valge. Kell on kaks päeval. Kalender magamistoa seinal näitab pühapäeva. Punast ruutu on nihutatud. Järelikult on Erki siin käinud. Maja on vaikne. Katrin on uimane ja ta ise ning ümbrus tunduvad ebareaalsed. Ähmaselt meenuvad öised sündmused, kuid naine ei taha neile mõelda. Katrin vaatab aknast välja. Peedu on õues. Autot pole näha.

Katrin võtab hommikumantli ümber ja koperdab trepist alla. Ahjusiiber on kinni lükatud. Ammu kustunud süte peal lebavad kaks kumerat metallkaart – mälestus rinnahoidjast. Väga ilusast ja mugavast. Katrin proovib, kas ta tunneb kahetsust rinnahoidja kaotuse pärast. Ei tunne. Katrin vaatab garderoobi. Tema mantel, saapad ja kott on seal.

Muud elumärki pole. Katrin vaatab külmutuskappi. Seal on süüa. Järelikult on Erki poes käinud. Kus ta nüüd on? Küllap ema juures.

Katrin joob ühe keefiripaki tühjaks, sest hirmus janu on, võtab ahjust sütelt kumerad metallkaared ja viskab prügikasti, et need enam ei tuletaks möödunut meelde. Siis läheb tuikudes trepist üles, poeb voodisse ja püüab analüüsida juhtunut.

Kogu meeletu raev on lahtunud. Katrin on lihtsalt väsinud. Väsinud ja mures. On ka põhjust muretsemiseks, kui sellised asjad juhtuma hakkavad. See on märk, et abi tuleb otsida.
Ma lähen psühhiaatri juurde, lubab Katrin endale ja selle mõttega ta uinubki.

***

Psühhiaater on arrogantne noor mees, kes kohe algusest peale Katrinile ei meeldi. Kuidas selline ülbik saab üldse psühhiaater olla? Ta ei sisenda ei turvatunnet ega abilootust, ebamugavust vaid. Juba ta muie on niivõrd jultunud, et Katrin tahaks teda millegagi visata. Kuradi kollanokk!

See kollanokk näib igalvevat ja iga oma liigutuse ning ilmega ütleb ta Katrinile, kuivõrd see arsti kallist aega raiskab. Et kusagil ootavad tõeliselt haiged inimesed ja siin Katrin lihtsalt jahvatab oma armukadedusest ja halvast tujust.

„Armukadedus on loomulik reaktsioon sellele, kui te oma meest ilusa naisega flirtimas näete,“ seletab see sitapeast ninatark.

„Kuulge, mu ema tegi enesetapu. Ma olen tõeliselt mures oma vaimse tervise pärast. Ma tunnen end teatud situatsioonides väga halvasti ja käitun kummaliselt. Ma ei tulnud siia naljapärast. Ma vajan abi.“

„See, et teie peres on suitsiidi esinenud, ei ole veel sajaprotsendiline garantii, et ka teil peaks psüühikahäireid esinema,“ kehitatakse teispool lauda õlgu.

See oli liig.

„Mine persse, mees! Kurat, kas sa pole üldse oma õpikuid lugenud või? Sa nagu üldse ei jaga ära, kui inimene abi vajab? Kas sinusuguse pärast pean ma ennast või kedagi teist ära tapma, et sa aru saaksid, mis värk on? Vittu, ma tahan teist psühhiaatrit! Ja naist! Ja sinu peale ma kaeban kusagile, usu mind!“

Nüüd elavnetakse pisut teispool lauda ja ka tohtrihärra ilme muutub. Leebemaks ning asjalikumaks.

„Palun rahunega nüüd! Mida te siis soovite? Et ma teile rahusteid välja kirjutaksin?“

„Ma soovin, et mind mõistetaks. Enda teada ma tulin psühhiaatri juurde. Ja ma ei taha, et mu jutu peale lihtsalt õlgu kehitatakse. Et sorry, mis siis, et su ema end ära tappis. Ma ei taha lõpetada hullumajas nagu üks sitane juurvili. Ma tahan saada abi. Teraapiat. Ravimeid. Mida iganes. Kõigepealt aga õiget suhtumist.“

Teispool lauda ollakse vait ja klõbistatakse arvutisse digiretsept.

Mõistvad psühhiaatrid, kes oma naispatsientidesse armuvad, on ainult filmides, mitte päriselus. Samuti ka hullumajad varjulistes parkides, kus kaunid naispatsiendid neisse armunud psühhiaatritega jalutavad, mõistab Katrin väga selgelt tegelikkust.

***

Järgmine psühiaater, kelle vastuvõtule õnnestub saada, on naine. Juba pensionieas, kuid ikka töötab. Ta väidab, et armastab oma patsiente. Muidu ta ei töötaks ju. Soe, aga mitte sugugi kanaema.

Tema võtab Katrini juttu ema enesetapust väga tõsiselt. Ta võtab kõike tõsiselt. Temaga pole Katrinil üldse raske rääkida. Arst kahtlustab sünnitusjärgset depressiooni.

„Me teame tegelikult inimajust imevähe,“ tunnistab ta, „on küll mingid sarnased sümptomid, aga iga inimene on erinev. Ravimitega me ka ju lihtsalt proovime, mis sobib, mis mitte.“
Hetkekski ei kahtlusta see meeldiv naine, et Katrin midagi välja mõtleks või etendust teeks. Vastupidi. Ta lausa kiidab naist, et see õigel ajal abi saama tuli. Kui Katrin talle selle meespsühhiaatri peale kaebab, muigab naine vaid, ohkab ja ütleb:

„Psühhiaatrid on ka kõigest inimesed. Oma heade ja halbade külgedega. Võib-olla saab temast veel kunagi päris hea arst. Mine tea.“

Katrin räägib, kuidas ta selle mehe läbi sõimas. Et aeg-ajalt tabab teda vastupandamatu soov ropendada. Teda, kellel on nii korralik lastetuba. Arst noogutab mõistvalt ja nendib, et psühholoogi juurde peab Katrin kindlasti minema. Kui vaja, siis koos Erkiga pereteraapiasse. Nad pole Erkiga sellest pulmaööst ja surmasõidust sõnagi rääkinud. Ainult nii palju, et ühel õhtul mehe pead silitades avastas Katrin ta juustset hallid triibud.

„Issand, ma pole kunagi näinud, et sul on hallid juuksed!“ hüüatas ta siiralt imestades.

Siis vaatas Erki talle väga sügavalt silma ja ütles, et ega enne Marko pulma olnudki. Et ta ise avastas need pärast seda hullumeelset nädalavahetust esmaspäeva hommikul.

Nüüd tundis Katrin häbi ja õrnust ja kõike läbisegi. Kallistas meest ja löristas ta kaelas nutta. Erki vaid silitas teda ja vaikis. Nii palju ütles, et:

„Nüüd ma siis tean, et inimesed võivad murega tõesti öö jooksul halliks minna.“


No comments:

Post a Comment