Wednesday, February 17, 2016

Kolmas elu 3

Piimasegudega läheb täpselt nii, nagu Ene arvas. Poiss hakkab ilusti lutist imema, saab rinda veel õhtul ja hommikul ning lõpuks üldse mitte. Kõik on rahul. Laps söönud. Katrin õnnelik.

Ühel hommikul vaatab ta end peeglist ja märkab, et kõhtu pole enam üldse, rinnad ei tilgu, kusagilt ei valuta. Katrin tunneb end naisena üle pika aja. Ja seoses sellega tunneb ta äkki vastupandamatut vajadust seksi järele. Ja mängukihku.

Katrin helistab Enele, et kas ta võib poisi neile tuua, et on vaja poodi minna. Ene on rõõmuga nõus.
Ene juures küsib Katrin ettevaatlikult, et kas ta võib ööseks ka jätta, et homme on laupäev ja tahaks natuke koos Erkiga lihtsalt voodis vedeleda. Ta püüab seda väga neutraalselt rääkida, aga Ene muigab. Ega ta eilne pole.

„Aga kui ma hakkama ei saa, siis ma helistan,“ hoitatab ta.

„Jah, muidugi!“ on Katrin nõus ja jookseb autosse mähkmete ning latetoidu järele.

Õhtul, kui Erki koduuksest sisse astub ja oma tavapärase: „Tere, ma olen kodus!“ hõikab, sammub trepist alla hoopis keegi muu, mitte sugugi see naine, keda mees muidu on harjunud nägema. Ei hommikumantlit, ei sassis juukseid, ei pelmeenideks nutetud silmi. Seal hõljub mustadel tikk-kontstel tundmatu vamp. Kingadele järgnevad mustad sukad, ülaäärest pitsiga, tripid, sukahoidja, korsett, paljad õlad ja siis nägu, mis on varjatud väikese musta kübara looriga.

Esimese hooga tahaks Erki põgeneda ja karjatada: „Mida sa mu naisega teinud oled?“, aga vamp on juba alla jõudnud, käed ümber Erki kaela pannud ja talle kirglikult kõrva sosistanud: „Palun kepi mind surnuks!“

„Kus laps on?“ habiseb Erki.

„Laps on ema juures, see sind ei päästa.“

„Ma tahan duši alla ja hambaid pesta,“ palub mees ja kisub üleriideid seljast ära. Filmides nad hakkavad küll kohe ukselävel seksima, aga päriselus see ikka nii ei toimi.

„Kolm minutit,“ ähvardab Katrin ning tõuseb mööda treppi üles magamistoa poole.

Pärast eiteamitmendat raundi on ometigi aega natuke hinge tõmmata ja naerda. Katrin tõmbab ripendavad võltsripsmed laugude küljest lahti ja pühib oma ning Erki näo meigieemaldajaga huulepulgast puhtaks. Voodi on nii segi, nagu oleks seal püherdanud kaks paksu pordunaist ja üks ärakaranud madrus, nagu on öeldud mingis raamatus.
Erki lamab nagu laip, silmad aukus ja sosistab: „Süüa tahaks.“
„Oh, mul on sulle ju ahjukartulid lihaga praeahjus!“ meenub Katrinile. Ta tõmbab hommikumantli palja ihu peale ja jookseb padinal paljajalu trepist alla, et varsti naasta voodikandiku ja ilmatusuure praetaldrikuga, mis kuhjaga täis ahjukaruleid, praeliha, väikeseid marineeritud kurke, päikeses kuivatatud tomateid. Paar rohelist salatilehte on ka.
Erki ajab end vaevaliselt patjade najale istukileja kähiseb: „Palun keefiri ka!“
Katrin paneb jälle ajama ja naaseb peagi suure kõrge keefiriklaasiga. Siis poeb Erkile külje alla ja võtab ka üht-teist mehe taldrikult. Näppudega loomulikult.
„Jääd ellu?“ muigab ta.
„Ehk,“ tuleb sööki täis suust vaikne inin. „Ma ei olnud üldse ette valmistatud selliseks viiekümneks halliks varjundiks.“
„Aga edaspidi siis ole,“ soovitab Katrin.
„Edaspidi ma ööbin garaažis,“ mängib Erki hirmunud poisikest, aga tegelikult näeb Katrin küll, et see, kes siin süüa vitsutab, on üks väga rahulolev alfaisane.
„Noh, täitmatu naine, kas jätkame?“ küsib see alfa, kui taldrik tühjaks saab.
„Ei, tänan! Ma ei soovi põiepõletikku saada ja pealegi särakas oli ikka selline, millest piisab mitmeks päevaks. Head ööd!“ suudleb ta Erki keefirise suu puhtaks.
„Head ööd!“ pomiseb see õnnelikult, keerab külili ja hakkab peagi nohisema. Katrin viib nõud kööki, peseb puhtaks, korjab siis magamistoa põrandalt kokku kingad, kübara, sukahoidja ja korseti, rebenenud sukad, ise salapäraselt muiates. Poeb siis voodisse, päris Erki kaissu ja jääb kohe magama.

***

Nad ärkavad seepeale, et maja nagiseb ja õhtul allatõmbamata jäänud rulooga akna taga on läbipaistmatu valge mass. Tuiskab. Mõlemad harutavad oma sõlmeläinud jalad-käed teise küljest lahti ja naeratavad õnnelikult ning rambelt. Kell saab kümme. Kohe heliseb Katrini telefon.
See on Ene, kes esitab ühe hingetõmbega oma laupäevahommikuse monoloogi, laskmata Katrinil korrakski valele kiiluda:
„Tere hommikust! Ma loodan, et olite ikka ärkvel juba. Ma helistan kohe aegsasti, et te ei muretseks. Poiss on söönud ja magab. Ta on väga hea laps olnud. Ja ma saan veel enne surma teada, mis tähendab, kui sul on ainult üks laps korraga. Vaata, mis õues teeb. Mitte midagi ei näe. Ühtegi sahka veel ei ole mööda sõitnud. Me ise pole ninagi välja pistnud. Enn ütles, et jäägu vaiksemaks, siis ta vaatab, kas saab uksest välja. Jumal tänatud, et elekter alles on. Mähkmeid jätkub, süüa ka. Ärge enne siiapoole mõtelge üldse ukerdama hakata, kui tuisk üle jääb. Olge seal omavahel. Tervita Erkit!“
„No ma siis tervitan,“ ütleb Katrin tummale telefonile ja vaatab küsivalt Erki poole. Juttu korrata pole vaja, sest Erki kuulis seda niigi.
„Tore,“ ütleb ta. Nad lebavad vaikselt kõrvuti seni, kui libiido endast taas märku annab.
„Ei, enne dusi alla,“otsustab Katrin. Ka temale ei sobi see filmivariant, kus enne seksimist ei pesta end.
See laupäev möödubki voodis. Tuisk ei taha ega taha järele jääda. Ümber maja ulub ja vilistab. Erki laseb Peedu tuppa tuisuvarju, kütab alumist korrust, keedab pelmeene. Katrin ei viitsi üldse voodist välja tulla. Magab vahepeal ja kurdab, et reielihased on valusad sellest meeletust seksimaratonist.
Ehk homme on taas see päev, mil tuisk lakkab, sahad sõidavad ja on võimalik end lumest välja kaevata. Laps koju tuua. Seni pole muud teha, kui vaid mõnuleda ning seksida.


No comments:

Post a Comment