Tuesday, February 16, 2016

Kolmas elu 2

 „Madara Maali nimi kõlab minu jaoks nagu mingi loits. Mahta oli hea jutustaja ja küllap ta oskas asju ka huvitavamaks teha. Vahel ta ütles kellegi kohta, et väike ja must nagu Madara Maali. Kui mõni asi oli kaua kadunud ja kuskilt ei leidnud, siis ütles, et kadund nagu Madara Maali. Maali oli nende küla nõid. Mis nende. Meie. Elas seal kusagil meie kandis. Kus täpselt, seda ei osanud Mahtagi enam öelda. Ja palju üldse selles kõiges tõtt oli... Aga nii Mahta rääkis.
Maali oli väike ja sale ka veel vanana. Ja tema pikad peaaegu maani juuksed jäidki ikka ronkmustaks. Need olid alati patsiks punutud. Ei ühtki halli karva. Hambad olid ka suus. Valged ja terved. Surmani. Maali vanust ei teadnud keegi. Arvati, et kaheksakümmend, aga välja nägi nagu noor plika. Puha nõidus, arvati. Räägiti, et Maali olla ühe laevahukust pääsenud mustasilmse madruse sigitatud. Madrus ise kadus muidugi nelja tuule poole ja jättis raseda tüdruku külarahva naeruks. Tüdruk suri Maali sünnitamisel. Juba see, et Maali oma ema hinge võttis, ei andnud külarahvale asu. Üks popsieit kasvatas emata lapse üles ja õpetas teda ravimtaimi tundma. Ega küla seda tõmmut väikest tüdrukut sallinud. Võõras tekitab ju ikka kõhedust. Pärast lahke popsieide surma jäi Maali ihuüksi. Ja lõpuks polnud temast enam midagi kuulda.
Mõne aasta pärast hakkasid jutud käima, et Maali elab päris kalda all. Et on sinna mere toodud nottidest onni ehitanud ja et teab kunste. Nõiub soolatüükaid ära ja aitab naisi käima peale või vastupidi: kaotab soovimatu lapse ära. Teab nii häid kui ka halbu kunste. Paneb kaarte ja ennustab tulevikku. Kui vaja, paneb ka needuse peale. Kui vaja, vabastab needusest. Ega inimesed teda enam külavahel näinud, aga alla randa ikka käisid, kui häda käes. Tee sinna oli ohtlik ja järsk. Tuli keegi otsida, kes oskas minna ja see oli ka iga kord üllatunud, et pidi nii kaua otsima. Arvati, et Maali nõiub lihtsalt käijad ära, et nad ei mäletaks.
Räägiti veel, et mehed käivat ka Maali juures, aga et ei maksa minna. Et siis pärast ei taha enam ühtki teist naist. Nii mõnigi abielunaine oli murelik, kui mees mitu nädalat voodis selja keeras ja enam väljagi ei teinud, aga küsida või, veel hullem, hurjutada ei julenud keegi. Jumal teab, millise needuse Maali paneb.
Mahta oli ise lapsena emaga Maali juures käinud. Tüdruk jooksis paljajalu kõrrepõllul tüüka jalga. Haav ei paranenud ega paranenud. Augustikuu ka veel. See ajab ju haavad vihaseks. Jalg hakkas hullusti valutama, läks punaseks ja siniseks. Laps karjus vahet pidamata nutta. Mahta ema arvas, et nüüd tuleb veremürgitus ja laps sureb ära. Otsis viimses hädas ühe teadja, võttis lapse sülle ja tüki soolaliha ning viinapudeli kompsuga kaasa ja läksid.
Mahta mäletas seda minekut. Kuidas ta ema kaelast kinni hoidis ja nuttis. Kuidas ema kiirest käimisest ja raskest kandamist hirmsasti hingeldas ja pominal palvetas ning samuti nuttis. Pisarad kukkusid lapse juustesse ja kõrvetasid peanahka. Mahta mäletas, kuidas oksad sakutasid teda patsidest ja kuidas ema mitu korda savise kallaku peal libises ning allakukkumishirmust karjatas.
Ja Maalit mäletas ka. See naeratas oma valgete hammastega ja ütles, et kui Mahta selle kole kibeda rohu ära joob, siis saab magusat. Mahta jõi ja siis Maali pistis talle suhu midagi õige head ja magusat ja rohkem ta ei mäletanud. Ärkas alles kodus voodis ning jalg enam ei valutanud. Mõne päeva pärast võeti side jala ümbert ära ja laps võis jälle ringi joosta. Ainult kõrre peale ei tohtinud minna ja Mahta enam ei tahtnudki. Valu oli meeles.

Ema põletas selle sideme pliidi all ära. See pani Mahta imestama, sest ema ei visanud kunagi ühtegi riidetükki pliidi alla. Kõik pesti puhtaks. See oli uus linane riie. Ema omakootud kangast. Kui Mahta küsis, miks ema riide ära põletas, ütles see järsult, et muidu tuleb haigus tagasi. Ega ema rääkinud kunagi sellest käigust, aga Mahta sai aru küll, et emale enam ei meeldinud, kui keegi Maalist halvasti rääkis. Ema läks siis kohe teist nägu ja tegi teist juttu.
Vahel justkui meenusid Mahtale mõned asjad, aga ta ei teadnud, kas ta oli seda ise näinud või teiste käest kuulnud. Et Maali onnil oli üksainuke värviliste ruutudega aken ja et tal olid kits ja kanad ja must suur kõuts. Ja et kits ronis mööda kallast ja et Maali ronis ise ka sama osavalt nagu tema kitski korjates marju, ravimtaimi või metsmesilaste mett. Ja et kalda seest voolas välja allikas ja meri tõi Maalile kütet ja kala ning torm ei teinud ta onnile kunagi liiga. Onn oli ehitatud ühe juurtega välja murdunud puu pesasse. Vahel tõi meri ka imelisi kaugete maade asju: väikese värvilise klaaspudeli, tüki kirjut kangast, peenikese hõbeketi, üksiku kõrge kontsaga kinga...
Mets ja meri, kits ja kanad hoidsidki Maalit elus. Mets andis marju ja seeni ja mett. Külarahvas viis tasuks abi eest söögikraami, sest raha ju Maalil tarvis polnud. Ja sõi ta vist hirmus vähe, sest ta oli ainult nagu üks luu ja nahk. Seda teati ka, et viina peab Maalile viima. Viinaga tegi ta oma ravitinktuure.Viina ja searasva. Rasva oli vaja salvide keetmiseks. Muu söögikraami võttis Maali ka vastu, ainult mune polnud mõtet viia. Ja kus sa lähedki selle munakorviga kaldast alla. Kukud käkaskaela, puru kõik munad ja kaelaluu.
Inimestel oli kõik täpselt teada. Riiet ka viidi. Aga räägiti, et talvel olla Maalil hundinahkne kasukas seljas. Seda räägiti veel eriti tasasel häälel ja salapäraselt ning tunnustavalt.
Ja siis ükskord hakati sosistama, et Maali on kadunud ja onn maha põlenud. See oli peale suuri äikesetorme, kui keegi läinud Maalilt abi otsima, et hobune lonkab juba mitmendat päeva, aga leidnud ainult musta tukihunniku, muud midagi. Maali laipa ei leitud kunagi.
Siis arutati ikka üht ja teistpidi. Küll arvati, et Jumal vihastas Maali peale, et see Saatanaga mestis tempe tegi ja laskis välgul maja maha põletada. Aga kui hakati meenutama, et mida Maali tegi, siis tulid ainult head asjad meelde. Ja need, kes pidasidki mõnd õnnetust Maali needuseks, vaikisid. Küllap siis nende endi südametunnistus ka puhas polnud.
Mida rohkem aega Maali kadumisest mööda sai, seda salapärasemaks jutud läksid. Lapsigi hirmutati, et kui sõna ei kuula, siis tuleb Madara Maali vaim ja viib kaldast alla.
Aga siis surid vanad inimesed ja Maali unustati. Mahta oli ilmselt viimane, kes teda oma silmaga näinud. Öeldakse ju, et inimene sureb siis lõplikult, kui sureb viimane, kes teda näinud. Eks siis Maali suri nüüd siis koos Mahtaga. Saavad lõpuks mõlemad rahu.“

Naised istuvad vaikides ja vaatavad köögiaknast välja. Jõe kohal punab loojang. Luule maja korstnast tõuseb suitsu ja Lembitu omast ka. Loojang on veripunane. Natuke nagu pahaendeline. Kuidagi nagu seotud Maali hundinahkse kasukaga, tundub Katrinile.

Mis on päris ja mis mitte? Mis on tõde ja mis väljamõeldis? Piir nende vahel on mõnikord vaid aimatav. Ene on ka väga hea jutustaja, otsustab Katrin.



No comments:

Post a Comment