Tuesday, February 23, 2016

Kolmas elu 10

 Et Meidat koolis pole, selgub alles kolmanda tunni ajal, sest esimene on tal vaba ja teise tunni ajal on üheksandikud nii teadlikud, et lärmi ei löö. Istuvad lihtsalt klassis ja asjatavad oma nutiseadmetega. On ju teada, et kui ütlema lähed, siis saadetakse keegi teine tundi. Parem olla vait.

Järgmise tunni ajal aga teevad kuuendikud sellist lärmi, et koolimaja katus ähvardab pealt ära lennata. Priit hakkab asja uurima. Meida telefon ei vasta. Priit sõidab siis ise kohale – metsa sisse väikesesse majja, kus Meid üksi elab. Täiesti üksi. Pole tal koeragi. Meida räägib alati, et tema ei taha kuulata seda öist koerahaukumist. Siis hakka veel mõtlema, et kes või kus.

Kardinad on ees. See on kahtlane, kuna õues on juba valge. Maja on vaikne. Priit koputab, hõikab -ei mdagi. Käib ümber maja – aknad on terved ja uks kinni. Helistab siis politsei ja kiirabi kohale.

Kui politsei ukse maha lööb, siis seal see Meida istubki lääbakil tugitoolis, öösärk seljas ja telefon põrandale kukkunud. Küllap tahtis abi kutsuda. Eluvaim on veel sees. Kiirabi kihtutab minema, politsei pitseerib ukse kinni.
Koolipäevast ei tule enam suurt midagi välja. Kõik on šokis. Arutatakse nii- ja naapidi. Põhiliselt ikka üksi elamise probleemist. Meenutatakse, kuidas Veski Lembit oma Stella insuldile kohe jaole sai ja naise ära päästis. Stella on nüüd päris terve. Nojah, Stella on ka tunduvalt noorem.

Muidu nii seltskondlik Meida ei rääkinud kunagi oma eraelust. Alles nüüd saab Katrin teada, et Meida on Tartus sündinud, aga tuli siis metsavahimajja mehele. Lapsi neil polnud. Mees on juba aastaid surnud.

Ilmselt hakkas Meidal üles tõustes halb ja ta tahtis helistada. Või oli see juba õhtul enne magama minekut. Võta nüüd kinni. Igatahes on asi väga halb.

Kui kogu inimlik pool kõrvale jätta, siis on Priit päris plindris, sest tal on keset õppeaastat loodusainete õpetajat vaja. Võta välja, kust tahad. Oot-oot-oot, aga Mike?

***

Luule ei tule kaasa. Tema ei taha mingisse hooldekodusse minna kusehaisu nuusutama ja vaatama neid juurvilju seal ratastoolides oma Harley Parkinsonidega ringi kihutamas. Muidu nii tugev Luule on pärast vanemate surma muutunud. Talle ei saa seda pahaks panna. Nii sõidab Katrin üksi. Pole kedagi sellist, kellga koos tahaks minna.

See on uus ja kaasaegne hoolekeskus, kuhu ta läheb. Esimest korda. Ega Katringi tea, mis teda ees ootab. Uksel kusehaisu vastu ei tule. Küll ehmub Katrin pildist, mis talle avaneb. On õhtusöögieelne aeg. Välisuksest kuni sööklaukseni seisavad kümned ratastoolid kahekaupa reas ja ootavad söögilaua äärde lükkamist. Nendes istujad on erinevates seisundites. Mõni on apaatne, mõni võtab Katrini tere rõõmsalt ja särasilmil vastu, mõni lihtsalt pomiseb midagi enda ette ja mõni esitab oma monoloogi üsna häälekalt ja täiesti arusaamatult. Mõni on kuri, nügib eesistujat või sõimab tagakonutajat.

Hooldajad toimetavad asjalikult, kogenenult ning metoodiliselt selle ratastoolirongiga. Varsti jääb fuajees vaikseks, vaid sööklast kostab lusikate või kahvlite klõbinat.

Katrin möllib end külastajate raamatusse sisse ja jääb administraatori laua taga istuva kauni noore naisega rääkima. Ta saab teada, et sajakohaline maja on kliente täis ja järjekorras ootab veel kolmkümmend tahtjat. Et Meida on praegu taastusravil, aga peabki ilmselt jääma hooldamisele, sest tema tervis enam ei taastu. No vot, täpselt see, mida naised koolis arutasid, et abi jäi hiljaks.

Ilus noor administraator viib Katrini vaatama, kuidas Meidat parajasti söödetakse. See on väga kurb vaatepilt. Meida ongi nüüd täpselt see juurvili, kellest Luule rääkis. Silmad tuhmid. Ta vaatab Katrinit täiesti ükskõikselt ja neelab oma järgmise lusikatäie ühepajatoitu. Habe on veel pikemaks kasvanud. See naine, kel oli nii vahe mõistus nagu habemenuga ja nii hea huumorimeel ja süda õiges kohas. Seesama istub nüüd siin, pudipõll ees ja lödistab süüa nagu imik. Persse!

Hooldaja ütleb, et ega Meida üldse räägigi, ainult mõmiseb. Samas süda on tal terve. Ta võib veel pikki aasataid oma ratastoolielu elada.

Katrin jätab viinamarjad ning kommikarbi administraatorilauda. Ilus naine lubab need Meida tuppa viia. Minema siit! Luulel oli õigus.

***

Ah siis selline on elu! Katrin sõidab ja mõtiskleb. Kõigil pole. Mõni sureb siis, kui ta veel elab, on keegi öelnud. On ise oma surma juures kohal. Mõistab viimse hetkeni. Paljud ihkavad surra jala pealt, nagu nad ütlevad. Ei taha jääda aastateks virelema ratastooli. Mõmisema ja ilastama. Mõikord on mõistus alles, aga ei saa ennast väljendada. Meida puhul see nii ei ole. Ainult tühi kest.

Katrin mõtleb sellest, et temal on elada praegu ta kolmas eluetapp. Esimene jäi lapsepõlve – kaheksa aastat koos emaga. Aeg täis armastust, kuigi ema oli alailma nukker ja tuba talviti külm ning süüa ka vähevõitu. Siiski on see ilusaim aeg Katrini elus. Suved on meeles – siis oli soe ja vabadus. Hiljem tuli kool, kus Katrinile eriti ei meeldinud, aga lõpuks ta harjus.

Nii, kui kevad tuli, viskas tüdruk kingad nurka ja jooksis paljajalu mere äärde või kihutas rattaga mööda metsateid. Teised lapsed polnud üldse olulised. Katrin oli ema laps. Esimesed metsmaasikad ajas ta alati kõrre otsa ja viis emale. Ema kallistas tüdrukut ja võttis ainult paar marja, ülejäänu sai Katrin ikka endale.

Vihmaste ilmadega puges tüdruk raamatuga diivaninurka. Ema praadis pannkooke. Lõhn on siiani ninas. Ema keetis mustsõstramoosi, sest raamatukogu aias oli palju mustsõstrapõõsaid. Ema oligi küla raamatukoguhoidja.

Kartin kartis sügist. Siis läksid hommikud jäiseks ning tuli vara üles tõusta. Samas armastas ka, sest koolist koju tulles oli tihti ilm taas suvine ja Katrin leidis kuldrenetipuu alt õunu. Lebas murul, vaatas pilvi ja sõi neid. Koolitükid jättis viimsele minutule.

See ilus elu lõppes ühel kärekülmal detsembriööl, mil ema igaveseks uinus. Katrin ärkas keset ööd, sest tal oli hirmus külm, kuigi oli õhtul ema kõrvale magama pugenud. Nüüd oli ema kummaliselt vaikne ja lõtv. Laps sai aru, et midagi on väga valesti ja jooksis öösärgis ning paljajalu üle tee oma õpetaja Luule juurde. Nuttis ning tagus vastu ust. Edasi läheb mälestustes kõik väga hägusaks. Silmade ees ka ja Katrin peab lõpetama meenutamise, sest ta on linna jõudnud ning peab juhtimisega tegelema.

***

Kodus jätkab Katrin mõtisklemist oma kolme elu üle. Kolm aastakümmet ja kolm elu – seda on päris palju. Pärast ema surma ilmus välja Katrini ainuke sugulane – vanatädi, kes elas Londonis. Ta oli abiellunud rikka juudi vanamehega ja läbi Iisraeli sügaval vene ajal läände emigreerunud. Nüüd lapsendas ta Katrini. Vanatädi Elfride, kes oli Katrini emaema Elga õde, ei sallinud Elgat, sest see lõi talt peigmehe üle. Ei sallinud ka Katrini ema Annet, aga Katrinit armastas oma vaikival karmil moel. Eks Katrin tedagi.

Londonis järgnes pikkki kuid kestev hämar aeg psühhoneuroloogiahaiglas, et laps posttraumaatilisest stressist välja tuua. Võõra kultuuri ja keele keskkonnas polnud see lihtne, kuid pikapeale andis siiski tulemusi. Katrin hakkas rääkima ja harjus uue eluga. Oma järjekorras teise eluga.

Kõht polnud enam kunagi tühi. Igal hommikul ootas full English breakfast ja soe tuba. Vanatädi elas materiaalses mõttes väga heal järjel. Oma üsna kähku vanadusse surnud mehe pärandusest. Ta pidas väikest kunstigaleriid ning suunas ka Katrinit kunsti õppima. Katrin oli keskmiselt andekas. Temast kasvas mitte küll iludus, kuid omal moel äärmiselt salapärane ja kütkestav haritud noor naine, kes meeldis inimestele. Nii naistele kui meestele.

Kodus rääkis vanatädi või tädi, nagu Katrin teda kutsus Katriniga ainult eesti keelt ja suunas lugema eesti kirjandust, mida ta raamaturiiulites leidus. See oli küll peamiselt eelmise sajandi oma – Tammsaare, Luts, Ristikivi, Under ja teised. Tädi õpetas talle vanu laule. Katrin on selle eest tädile hiljem väga tänulik olnud. Kui ta Eestisse tagasi tuli, andis Elfriide isamaalik kasvatus positiivselt tunda.

Selline elu kestis kakskümmend aastat, kuni tädi vähihaigena siit maailmast lahkus. Ta ei soovinud kodumaa mulda, vaid jäi ühte Londoni kolumbaariumisse. Siis tundis Katrin, et teda ei seo Londoniga enam miski. Ta müüs kõik viimseni ja sõitis Eestisse, et otsida üles oma lapsepõlv. Punane raamatukogumaja.

Maja ta leidis, kuigi see oli hoopis roheline ning lagunenud. Ja mis kõige tähtsam – müügiks. Nii sai Katrin teostada oma unistuse – kodumaja korda teha. Nii sai ta tagasi lapsepõlve ja ema. See oli kolmanda elu algus.



No comments:

Post a Comment