Monday, February 15, 2016

Kolmas elu 1

Ma riputan siia nüüd järjejutuna oma esimese romaani "Punane maja" ( veebruar 2015) teise osa "Kolmas elu". Sellega on lugu läbi kah. Edasi mõelge ise. :)

Kolmas elu

See, kes sünnib, on poiss. Suur ja elujõuline. Terve ning rahulik. Katrin saab sünnitamise eest maksimumpunktid. Katrin on uhke ja õnnelik. Erki on samuti uhke ja õnnelik. Uhke ja õnnelik pere on nüüd juba tükk aega oma kodus tagasi.

Täna on vanaema Mahta matus. Katrin oleks tahtnud minna, aga no kus sa... Õues on kärekülm veebruari alguse ilm. Kirikus on külm, surnuaias on külm. Rinnapõletik on kerge tulema, hoiatab Ene. Ja kellega siis laps jätta? Nii jääb Katrin loomulikult ise väikese Karl Emiliga koju. Lapse nimi tuli spontaanselt, nagu paljud teised asjadki Katrini puhul. See on Erki sõja ajal maha lastud vanaonu nimi. Karl Emil Eestoa kõlab väga hästi. Ene ei tihanud oma kaksikutele neid nimesid omal ajla panna. Et üks oleks olnud Karl ja teine Emil. Kartis, et äkki need nimed toovad minevikust midagi paha kaasa. Aga hea meel oli küll, kui pojapoeg selle nime sai. Ikka pojapoeg, kuidas siis muidu. Ka Erkile on Karl Emil nagu lihane poeg. Kui sa ikka oled lapse sünni juures olnud, siis ongi see ju sinu laps. Olgu siis bioloogiline isa, kes tahes.

Katrin imetab last. Hirmus valus on. Nibud on hellad ja veritsevad ning emaka kokkutõmbed on lihtsalt nii valulised, et piss tuleb püksi. Katrin ei saa aru, millest naised räägivad, kui nad räägivad taevalikust tundest lapse imetamisel. Ei midagi taevalikku, ainult põrguvalu. Aga võib-olla pärastpoole läheb paremaks, lohutab Katrin ennast. Ta nuusutab puhta tite lõhna ja naeratab õnnelikult. Poiss jääb varsti magama. Katrin viib ta voodisse, unustab valu ja jääb lihtsalt aknast välja vaatama.

Päike säratab lund. Ilm on imeilus. Hea, et matuseks selline ilm anti. Katrinile meenub tema elu esimene matus – ema oma. Katrin oli siis kaheksane. Ta tunneb praegugi seda lõikavat külmatunnet ja jäätunud mulda oma lapsepeos. Pisarad hakkavad vaikselt lauale kukkuma. Katrin ei teagi, kas ta nutab ema pärast või valusa imetamise pärast. Igatahes leiab koju tulnud Erki eest pelmeenideks nutetud silmadega naise.

***

Pärast Mahta matuseid on hakanud Ene rohkem Erki ja Katrini juures käima. Jääb mulje nagu lapselapse pärast, aga tegelikult on ta lihtsalt üksik. Mahta võttis nii suure tüki Ene elust kaasa. Ene ei osanud sellist asja uneski arvata. Mahta oli ju tema ämm ja ega nad polnud teab mis lähedased, aga nüüd on tühjus ja vaikus. Ene vist isegi kardab nagu natuke üksi kodus olla.
Nii ta istub Katrini köögis, joob kibuvitsateed ja vaatab kaastundlikult, kuidas Katrin poisi imetamisega kimpus on.

„Kas sinul oli ka valus?“ küsib Katrin hädiselt ja ohkab. „Mis ema mina küll olen, et ei saa last imetatud.“

„Ma ei mäleta, et valus oleks olnud, aga minul ei jätkunud lihtsalt piima. Nii hakkasid minu poisid üsna varsti lehmapiimaga kaerahelbetummi sööma. Kuigi sel ajal olid ka juba piimasegud olemas, aga meil käis ikka vanamoodi. Nii nagu Mahta soovitas. Kuule, sa ei pea ennast piinama. Ma näen ju, et sul on tõesti valus. Mina küll ei arva, et sa sellepärast halb ema oled.“

See lohutab Katrinit pisut. Laps on magama jäänud. Katrin topib oma valutava nibuga rinna rinnahoidjasse tagasi ja viib Karl Emili voodisse. Algusest peale on poissi kahe nimega kutsutud ja nii jääbki. Tuleb siis Ene juurde tagasi ja valab endale ka teed. Istuvad ja vaikivad. Aga see pole mingi piinlik vaikus. Lihtne ja hea vaikus on. Hea on koos vaikida.

„Tänapäeval on ju nii head lastetoidud,“ võtab Ene teema uuesti üles. „Muidugi siis tuleb see lutipudelitega möllamine, aga no nii ka ei saa.“

„Ei saa jah,“ on Katrin nõus. „Midagi pole paremaks läinud. Ma kardan imetamist nagu tuld. Kõht enam valu ei tee, aga ühel päeval oli lapse suu verine. Nibud on lihtsalt nii katki. No see pole ju normaalne. Imetamisnõustaja ei oska ka midagi mõistlikku öelda.“

„Lõpeta ära siis, jumal küll.“

„Ma tunnen end nagu mingi väärakas,“ vesistab Katrin.

„Seda enam. Kas sul on palju piima?“

„Ei ole midagi, varsti peaks hakkama nii ehk nii juurde andma.“

„No vot. Nii teemegi. Ütleme endale, et piima lihtsalt pole. Tuleb rinnad kõvasti vastu keha siduda, siis kaobki piim ära. Issand, ma isegi ei tea, kust ma seda kuulnud olen. Mingi vanarahvatarkus kindlasti.“

„Issand, ma tunnen end nagu mingi mõrtsukas!“

„Ärme teeme probleemi sellest, mis probleem pole. Katsume lahendada parem probleemi ennast ja mina näen sellist lahendust. Pole ju nii, et sa lihtsalt ei taha imetada. Ja isegi siis, kui sa ei tahaks imetada, on see sinu õigus. See on ju sinu keha. Pealegi on laps ikkagi peaaegu kuu aega ju rinnapiima saanud. Ta on nii suur, et varsti talle tõesti ei jätkugi ja siis läheb sujuvalt üle nende segude peale. Aga juba homme alusta!“

Katrin ohkab kergendatult. Jagatud mure on tõesti pool muret. Pealegi on tegu ta ämmaga ja Karl Emili vanaemaga ja naisega, kes on kaks poissi üles kasvatanud. Kui Ene nii arvab, siis tõesti.

„Ja tead, mis veel?“ naerab Ene. „Kui laps sööb lutist, siis olete teie ju vabad, võite igal pool käia. Lapse toote mulle hoida. Siis seisan ka ehk rohkem kodus, ei leegi mööda küla kogu aeg.“

„Märtsi lõpus ongi ühel Erki kursusekaaslasel pulmad,“ meenub nüüd Katrinile. „Ma pean end selleks ajaks vormi ajama.“

„No näed,“ naeratab Ene rahulolevalt. „Ja poisi võite iga kell mulle hoida tuua. Ma ei jõua ära oodata.“

„Mahtast on suur puudus, jah?“ uurib Katrin.

„Mitte, et ma teda otseselt nüüd tagasi tahaksin ja aeg oli ju minna ka, aga tühi tunne on tõesti. Nagu orvuks oleksin jäänud. Terve põlvkond kadus koos temaga. Nüüd olen mina see kõige vanem, kes hakkab pidulauas neid ennemuistseid jutte rääkima. Koos Mahtaga kadus kõik see olnud aegade võlu ja lummus. Igatsen ta jutte, kuigi olin vahel neist lausa tüdinenud, sest teadsin kõike peast. Jõulude ajal väsis ta ka kole ruttu ära ja läks pikali. Muist tähtsaid asju jäidki rääkimata.“

„Mis asjad siis?“ läheb Katrin põnevile.

„No näed,“ naerab Ene, „hakkangi siis nüüd selleks iidvanaemaks, kes jutte jutustab. Madara Maali jutud olid need kõige põnevamad.“

„Oota, ma valan meile teed ja poiss magab nüüd vähemalt kaks tundi. Nii, et lase käia.“

Ene rüüpab lonksu, kerib jalad istumise alla ja alustab.


No comments:

Post a Comment