Friday, January 8, 2016

Salapärane kadumine

Õõh, kuidas ma lähen marru, kui ei leia oma köögikääre külmkapi juurest seinal rippumas. Aga piimakott vaja mõlemast otsast lahti lõigata ja koorepakk samuti. Terve serva lõikan ära. Rääkimata searaguupakist, et see koos kruupide, punapeedi ja porganditega suurde ahju terveks ööpäevaks hauduma lükata. Kõu tarvis.

Ja kääre pole! Kurat! Mul on kirjutuslauasahtlis kirjutuslauakäärid ja õmbluskarbis õmblemiskäärid. Pean siis emba-kumba kasutama.

Olen vihane nagu metsik piison ja kahtlustan kõiki ning kõike. Kuidas ei suudeta asju õigele kohale tagasi panna?! Mina ju alati panen!!!

Paari päeva möödudes leian käärid koos aknateibirulliga klaveritoolilt, kui mingi riideeseme nende pealt ära tõstan. Ah soo, jajah, oli küll nii, et mina ise lõikasin ju. No paljugi mis! Kellel ei juhtuks!

Nüüd ma lähen kohe ja teibin aknad. Soojemaks läheb, teipimisest tõuseb tulu.

2 comments:

  1. Tuttav maru. Milleks aga piimakotile kaks auku? Mäletan sarnast tava lapsepõlvest. Siis aga, ühel päeval, vanainimesena, selgub, et üks auk täpselt sama hea.

    ReplyDelete
  2. Jumala eest, sul on vist õigus. Kaks auku on sulaselge priiskamine, taipan nüüd isegi. :)

    ReplyDelete