Wednesday, January 27, 2016

Läks aga alles ikka aega!

Enne, kui aru sain, kui halvasti ma kirjutan! Polegi enne sellist tunnet peale tulnud. Nüüd pean läbi põdema. Ja harjutama, harjutama, harjutama, et paremini välja tuleks.

Alles hiljuti tulin selle peale, et kui kirjutan riimluulet, et siis võiks silpe ka lugeda. Nüüd loen. Enam lugemata teegi. Ja süda kohe rahul.

Ma tean muidu küll, millest selline väga vajalik tunne, muide, alguse sai. Arutasime ühe tuntud muusikuga minu tekste kui laulusõnu. Jumalast konstruktiivne oli see! Ta ei öelnud kordagi, et on halb või on jama, vaid ainult soovitas ja vihjas. Väga hästi soovitas ja vihjas. Siis tuligi TUNNE. Ma lihtsalt pean natuke aega maha võtma mõningate asjadega nüüd.

Aga kõik on õige. Kui ma arvaksin, et küll ma alles kirjutan hästi, vat siis oleks jama küll.

No comments:

Post a Comment