Saturday, January 16, 2016

Küünal vaikselt vilgub

See on mingi matuselaul vist? Mingi universaalne, laululehelt. Kas teine rida ei olnud mitte viimse voodi ees? Võib-olla ma mõtlen hetkel seda kõike välja hoopiski. Ma tahaksin laulda viisil "Kambri valgust heidab vilkuv koldeleek..." Õh nüüd on kõik laulud peas sassis.

See algas küünlast, mida vaatan. Põleb isa pildi ees. Isal on täna 103. sünniaastapäev, aga pildil on ta igavesti kolmkümmend või nooremgi.

Tuult pole ikka veel. Vahel tuleb männi otsast lund alla, aga praegu on nii vaikne, et mitte midagi kusagil ei liigu. Isegi maakera ei pöörle ümber oma telje ega tiirle ümber päikese. Nii vaikne on. Tõsijutt.

Sada kolm aastat tagasi sündis mu isa. Viienda lapsena. Küllap saunas. Hakkas varakult tööle nagu talulapsed ikka. Siis läks sõjaväkke, jäi üleajateenijaks. Isiksuseomadused ja füüsis sobisid. Igaüht ei võetud ju. Kuldseid tärne tuli juurde. Isast sai ohvitser, unustas maaelu. Oli juba härra, nagu ta ise öelda armastas. Ja siis tuli sõda.

Pidas vastu tosin aastat Vorkutas, pärast ehitas emale kaks maja. Tegi muudkui tööd ja tööd. Viimase aasta oli tubane. Olime kahekesi. Ta oli rahul. Mina olin rahul. Meil oli vaikne ja armas elu. Aga lõpuks tüdines isa ära ja ütles, et misasja ma elan, kui ma midagid teha ei saa. Ja siis ühel pühapäevahommikul oligi läinud, ainult keha lamas veel voodis.

Tegin akna lahti, et ta hing saaks lennata sinna, kuhu hinged lendavad. Küllap ma kunagi teada saan, kuhu täpselt. Küllap kohtan isagi.


No comments:

Post a Comment