Monday, January 4, 2016

Inspiratsiooni sünd

Postitasin ükspäev feissbukis raagus puuvõrade foto värvilise loojangutaeva taustal. Kirjutasin juurde: kuulata puid ja taevast...

Üllar kommenteeris: ...siis hing sul laseb lahti maisest vaevast.

Nii labasest riimist ei tohi Kivisildnik muidugi teada saada, aga luuletus sündis küll.

kui kuulatad puid ning taevast
vaadates vastu eha
tunned et vaim ja keha
lahti end lasevad vaevast

siis tajud külma ja talve
jäänõelu oma ninal
roosakas taevasina
võtab su sõnatu palve

viib selle kuhugi üles
ja sinu kaitseingel
hoiab su habrast hinge
kandes sind otsekui süles



7 comments:

  1. Ma vaatan, et siin blogis eriti ei kommenteerita. Ega vist suurt keegi ei söanda kah, sest Su sõnaseadmine on nii hea, luuletused nii hingeminevad. Riskin siiski täna ja ütlen lihtlabaselt, et mulle väga meeldib siin lugemas käia ja ära Sa mitte pooleli jäta. Nõudlust on, usu mind :) Parimad soovid :)

    ReplyDelete
  2. Ei jäta pooleli, ära sa loodagi. Tänan kommentaari eest. Vahel on tore ka, kui keegi riskib. Noh eks ma ootan ikka positiivset tagsisidet. Kriitika puhul on kohe pill lahti. :) Sullegi parimad soovid, kes ja kus sa iganes oled. :)

    ReplyDelete
  3. Kommentaarideks lihtsalt alati ei jätku sõnu, sest see, mida Anneli kirjutab, paneb mõtlema... ja siis ei tule kommenteerimisest enam midagi välja :)

    ReplyDelete
  4. puu ning taeva hääl
    purpuri ja kulla värv
    sinu hing seal sees

    ReplyDelete
  5. Suur äratundmine valdas mind seda lugedes! Sõitsin ühel kargel õhtul oma lugejatega kohtuma ning mind vaimustasid samamoodi puude võrad, millest punane loojang läbi kumas. Sõnastasin selle "pitsilisteks võradeks", sest nad tõepoolest nägid välja nagu pitsid. Olin sellest nii lummatud, et raske oli autot teel hoida :D

    ReplyDelete
  6. Oo jaa... need roosad loojangud tumedate surnuaiapuude taga...

    ReplyDelete