Thursday, January 28, 2016

Hüvasti, vähene söömine!

Kohe on mu dieet läbi. Mu armas mees tuleb koju ja ma pistan nahka vähemalt paki lagritsat. Isu pole olnudki, aga magu annab tunda. Uriseb. Otseselt süüa ei küsi.

Vaatasin oma käsikirja üle ja ah ma ei viitsi rääkidagi. Peaaegu iga lause algab Ja-ga! No see pole mingi stiil, kuigi alguses tundus minu stiil olevat. Kohendasin. Väsisin päris ära kohe.

Sõnad pidevalt korduvad. Täielik jama!

Pean endale feissbukis vist koledama profiilipildi üles laadima. Noored kutid tahavad mind sõbraks. Ma seletan küll neile, et olen vanaema. Nemad vastavad mulle, et mis sest, et vanaema. Tahavad ikka mind sõbraks ja lobisevad minuga. Ma ütlen küll, et otsige tüdrukuid, et mul pole aega lobiseda, mul vaja romaani kirjutada.

Ma arvan, et sellest romaanist ei saa asja, aga selle teise, mis ka pooleli, "Punase maja" järje, riputan millaski blogisse. Siis, kui ma ta valmis kirjutan.

Aga no mida ma kirjutan, kui suht sitasti välja kukub.

No comments:

Post a Comment