Monday, January 18, 2016

Hallina üldises halluses

Eestlased kui rahvus olevat alguse saanud väga udusel päeval, kui üks purjus viiking kogemata ja eneseteadmata ühtinud hall-hülgega. Võib-olla olen seda teile juba rääkinud, võib-olla mitte.

Kui ma oma hallides karupükstes ja halliruudulises jopes linna poole sumpasin, oli kogu maailm hallis lumetolmus. Sellises helehallis.

Ma panin kinni juuksuriaja ja ostsin mustad kõvad kaaned nootide tarvis. Dirigent on juba ammu nõudnud, et oleksid korralikud kõvad kaaned. Ja veel üht-teist asjatasin.

Uuesti on üles kerkinud surijaki teema. Bastioni poe müüjanna vaatas mind kui lolli, sest ma rääkisin talle ka, et ma tahan sellist jakki, millege enne elusast peast käia ja siis pärast surres selga panna. Väga palju ilusaid riideid oli poes, aga ma ei viitsinud riidest lahti võtta, et proovida. Seda õiget surijakki ikka polnud.

Kui ma surijaki tüdrukutega jutuks võtsin, selgus, et nad olid unustanud, milline see olema peaks - beežikas ja soovitavalt pitsiline, rüüžid varrukaotstes ja ümber kaela. Ei ole sellist poes näinud ja ega väga palju otsida ka viitsi.

Jääb siis ilmselt nii, nagu tüdrukud soovitasid. Maetakse mind hallides karupükstes ja avatakse kirstu alumine osa. Olen muidu nõus, aga kui jaki saan, siis tuleb ikka traditsiooniline värk.

Olin täna nii elevil, et unustasin oma sojapiima kassasse. Tore, et kassapidaja järele hõikas: "A pima?"

No comments:

Post a Comment