Friday, January 1, 2016

Aastalõpu kohustused

 Nendeks on loomulikult aastalõpuball ja Hennessy aastalõpukontsert. Ilma nendeta pole õige aasta lõpp. Juba sellepärast tuleb minna, et kutsujatele oma austust näidata.

Siinkohal tahaks tsiteerida soomlaste kultusfilmi „Prinsessa“, kus Anna Lappalainen hullaris sünnipäevapidu peab ja küsib, et kas Ivan Julm on juba kohal, mille peale peaarst julgustavalt vastab: „Kutsutu on.“ Seesama „kutsutu on“ osutub meie puhul ka enamasti väga oluliseks.

Mina keskendusin ballil peamiselt Diana Klasile ja Jüri Aarmale, Männiste Perebändile ning Tammiku Segaansamblile.

Esimesed kaks olid võrratutd. Aarma märkis ekstra veel, et väga meeldiv on Steinwayl mängida. No tema mängimine on selline nagu ikka väga musikaalsel inimesel, ei ühkti noodipaberit kusagil, aga saadet tuleb kümne sõrme alt ja võimsalt tuleb. Dianale tuleb jälle häält sama võimsalt. Kahjuks kuulasime ainult esimest osa, sest teie ajal vaatasime suures saalis „Põhjaranniku“ aastakokkuvõtet.

Tammiku anasamblit võtsin ma täiega ahhoitada ja huilgasin ning braavotasin iga loo puhul. Pärast Aare repliiki, et pole äraostmatuid, hakkasin ennast klaköörina tundma ning tõmbusin tagasi mõneks ajaks. Tegelikult ma ei olnud ära ostetud, ma olin ka jumala kaine, ma lihtsalt üritasin tuua natuke elu sellesse hetke seal kammersaalis sel detsembriõhtul. Aga noh mis sa ikka eestlaste puhul pingutad! Tühi vaev. Aga ma arvasin täiesti lambist ära küsimuse: „Mitu laulu lauldi?“ Vastus oli kaheksa. Ma võitsin ansambli plaadi, kuigi teine Anneli mu kõrval vastas minuga täpselt samal ajal ja ka õigesti. Ta loobus minu kasuks, lubades, et okas ei jää hinge ja järgmisel vastuvõtul perearsti juures ei süsti ta mind ekstravalusasti.

Ei jõudnudki ilutulestikku ära oodata. Ei näinudki, kuidas raha taevasse lendas, aga tühja kah! Eks ole nähtud ennegi.

Järgmisel õhtul kohtasime enam-vähem samu inimesi nagu ikka, ainult teistes riietuses. Saali laetuli oli hirmus hele ja näitas mu seeliku peal parfüümiõlist jäänud tillukesi tumedaid plekke, mida muidu ei märkagi. Veel panin tähele, et mu väikese musta kotikese samet on juba tõesti üsna kulunud, aga siis keerati tuled maha ja probleemid kadusid. Võis muusikale keskenduda.

Enne veel palusin ees istuvalt Teedult kava laenuks, sest olin unustanud ostmata. Minu küsimuse peale: „Oot, ma ei vaadanudki, kas vaheaeg on ka?“ vastas Teet kõiketeadja toonil: „SEE kontsert on ALATI ilma vaheajata!“ Vahetult pärast tema lause lõppu kuulutas Mustonen, et tehakse vaheaeg ka, kuna muusikuid soovitakse kostitada. Hihihihiiii!

Kuidas mulle Mustonen tol õhtul meeldis! Tema veiderdamine, tema kuldse mustriga kingad, tema dirigeerimismaneer, mis seisnes vahel lihtsalt edasi-tagasi kõndimises. Vahel pani ta käed otsekui palveks kokku ja vahel lehvitas neid lihtsalt suvaliselt. Sellest graatsilisem saab olla ainult Peep Taimla Kanal2-e ilmateates kõrg- ja madalrõhkkondi näidates.

No ja muusika! Vivaldist ja Mozartist ma üldse ei räägigi. Tormise seatud eesti rahvaviisid kõlasid Klaaspärlimäng Sinfonietta esituses nii kaunilt, et ma tabasin end mõttelt: ka imelihtne on imekaunis, kui talle vaid areen antakse.

Õhtu täht oli loomulikult akordionist Ksenja Sidorova. Oleme Piazollat ju ennegi kuulnud, aga vaadata, kuidas selle noore hapra ja kauni naise käsi tangot klaviatuuril hakkis, oli tõeline ime!

Imesid juhtus veel tol õhtul. Naiste tualettruumi järjekorda ei jõudnudki ma lõpuni seista, aga sellest polnud midagi, sain hakkama. Ja siis möödus meist üks kunagine Jõhvi, kuid nüüd ammu Tallinnas tähtsal ametkohal töötav daam, pillates mokaotsast: „Ega teie ju mind tunne!“ Ma jäin imestusest seisma, silmad peas suured nagu tõllarattad ja vastasin: „Väga hästi tunneme!“ Daam kadus rahva hulka, kuid imestus minus püsib praegugi.

Aastalõpu kohustused on nüüd täidetud. Uus aastagi kohal. Võime eluga edasi minna.


No comments:

Post a Comment