Monday, December 14, 2015

Kolmas advendipühapäev

Eile oli. Ja me käisime oma ansambliga kirikutes laulmas. Ma tegin feissbukiürituse, kus ma kirjutasin, et laulame see ja see kell seal ja seal kirikus. Sõnagi polnud juttu kontserdist. Me laulsime jumalateenistuse sees.

Mõned inimesed olid nagu terake pahased, sest tulid enda teada kontserdile, aga oh jumal küll! Oli hoopis teenistus koos liturgia ja koraalide ja jutlusega. No mina olen selline traditsioonikristlane, kes peab kirikuvärki euroopaliku kultuuri osaks. Mul on kahju neist, kes kirikus midagi teha ei oska.

Kui meie ansambel kirikus on, siis meie loomulikult laulame nii koraale kui ka liturgiat, sest me oskame. Võtnud need kontserditahtjad seda ka siis nagu kontserti, sest tavapühapäeval nii valjusti koraale ei karjuta. Siis paar mutikest vibreerib.

Loeme Issameiet ja Usutunnistust ja tunnistame oma patud üles ja käime armulaual. No mitte kõik ja mitte alati. Mina küll eile. Kaks korda. Ma ei saanud juhust ksutamata jätta, sest tavaliselt ma pühapäevahommikuti kirikusse ei jõua. Seekord harjutasin nädal otsa varast tõusmist.

Jah, olen proovinud laulda ka puhtilmalikes puntides, aga no ei paku midagi. Mulle ikka meeldib, kui Tema Ise ka teist bassi vaikselt kaasa joriseb. Kuidagi kindlam tunne on. Ja ärge arvake, et me oleme mingid vagatsejad. Lõõpi, nalja ja naeru on ülearugi.

Ega ilma Temata ja Merleta tuleks meil midagi välja. Me peame seda endale aeg ajalt meelde tuletama, et ei hakkaks arvama, et küll me ikka paneme hästi.

Aga tore on küll, kui inimestele korda läheb. Läks. Mul oli hea meel Milvi üle, kes sai kauaaegse koguduse revisjonikomisjoni esimeheks olemise eest aukirja ja siis me laulsimegi justkui talle. Ta oli nii õnnelik. Mina ka.

No comments:

Post a Comment