Friday, November 27, 2015

Üks tegu

Inimene peab oma hinge eest hoolt kandma. Eile ma sain kantud. Ja elu üllatas mind meeldivalt. Sain Elult kommi.

Käisime Okupatsioonide muuseumis raamatu "Siberist tagasi koju" esitlusel. Ma olin selles majas esmakordselt. Idee järgi nii rusuvas hoones oli ometi nii helge aura. Kõik kõnetas. Alates nendest suurtest metall?kohvritest õues sissepääsu juures.

Ja siis ma vaatasin raamatut ja lihtsalt ei uskunud oma silmi. ESIKAANEL OLI MINU PEREKONNA FOTO!!! See oli nii eriliselt soe ja seletamatu tunne.

Peale kahe autorieksemplari, mida ma ei osanud oodatagi, ostsin ma veel kaks raamatut. Kokku sai siis neli. Ühe kingib Aimar oma sõbrale, ajaloolasele ja emeriitprofessorile Seppo Zettenbergile, ühe mina Merlele sünnipäevaks (no nüüd sai ta teada), üks jääb loomulikult koju ja ühe panin täna posti.

See läheb mu poolvennale, sest ka tema on ju sellel fotol. Ema süles. Ema lemmik, nagu ta kogu ema eluaja oli. Kerge lapsepõlv sel poisl kindlasti polnud. Ta tegi kõvasti tööd ja sai ka isa käest peksa. Võõrasisa siis, kuigi kunagi nii ei öeldud. Isa oli ikka isa. Ma ei tea, see raamatu saatmine on nagu justkui millegi heastamine. Millegi, mida enam heastada ei saa. Ah see läheb liiga keeruliseks.

Mina istun loomulikult isa süles sel pildil. See on üks lummav pilt. Ega muidu Janeli poleks seda kaanele pannud. Meil jäi see pildijutt pooleli, sest eile kiirustas Janeli torti lahti lõikama. Väga maitsev tort oli muide ja suurepärane vaade Kaarli puiesteele sellest klaasmajast.

Aa, ma tean küll, miks see pilt nii lummas. See polnud mitte ainult raamatukaanel, vaid ka rohkem kui paari meetri kõrgusel plakatil.

Suurelt taevalael. Nagu laulab Alen Veziko.

No comments:

Post a Comment