Wednesday, November 25, 2015

Psühholoogiateadmistest on abi

Kõlab paatoslikult, aga tänu sellele olen veel olemas. Saanud üle vastupandamatust soovist SIIT lahkuda. Korvamatu kahju tekitamine oma lähedastele on jäänud olemata. Ole tänatud, Psühholoogia!

Eile ilmus lambist minu jõulufoobia jutu alla ootamatu kommentaar. Täiesti mõistlikult ja heatahtlikult inimeselt. Me olime seal paari tuttavaga väga kerges toonis polemiseerinud jõulude teemal. Jutt ise pole ka ju surmtõsine.

Asi tundus kahtlane. Küsisin, et mis lahti. Selge. Inimesel on värske lein ja ta ei tule sellega toime. Kanaliseerib valesse kohta. Selliseid asju räägitakse oma, mitte teiste seinal. Nii ma ka ütlesin ja pühkisin oma seina puhtaks.

Ta on valust praegu nii pime, et ei märkagi, millest jutt, lihtsalt lahmib. Arusaadav.

Ühe asjaga ma pole nõus. Inimene väitis, et tundku me rõõmu headest asjadest, nagu näiteks jõuludest. Jõuludel on samuti kaks otsa nagu jõuluvorstilgi.

Kommertsjõulud võivad üksikutele ja depressiivsetele palju piina valmistada ja kasvavad enesetapud toovad kaasa samasugust leina ja valu, nagu temagi praegu tunneb.

Kerttu Rakke oma raamatus "Pimedusest väjla" avas mu silmad. Ma polnud kunagi mõelnud, et "Jõulutunneli" annetustega (oleneb muidugi, milleks kogutakse) me tegelikult kutsume maailma juurde puuetega inimesi, kes kalli tehnika abil elule aidatakse.

Ma ei tea, kas ma sel aastal annetan.


No comments:

Post a Comment