Tuesday, November 24, 2015

Kas teil on ka jõulufoobia?

Jõulud on tulekul ja kardan et läheb nii nagu alati. Et alguses räägime jõulurahust, jõuluvalgusest ja enesesse vaatamisest, aga lõpuks jookseme ikka kingituste ja pidude amokki, mis päädib pohmelli ning liigsöömisega.

Ma võin küll oma metsatukka varju tõmbuda, kuid sotsiaalmeedia saab minu kui internetisõltlase ka sealt kätte. Lappan uudistevoogu feissbukis korra päevas kindlasti.

Minu jõulud jäidki lapsepõlve. Siis olid kindlad traditsioonid. Jõulureedel tõi isa kuuse ja me ehtisime selle nõukaaegsete jõuluehetega. Jõululaupäeval laulsime ema ja vanaemaga „Neil karjastel väljal“, „Kui armsast jõulupuu nüüd hiilgab“ ja kõiki teisi ka veel takkatraavi. See jõululaulutraditsioon oli meie peres nii jätkusuutlik, et eelmise sajandi kaheksakümne kuuendal soovitasin esimeses klassis käivale tütrele neid laule koolis mitte laulda. Siis veel ei tohtinud. Ta oli oktoobrilaps.

Kui aeg muutus, väideti, et alati on paksude kardinate taga jõulusid peetud. Paljude minu klassikaaslaste noored vanemad seda kindlastie ei teinud. Kellel peeti, need vaikisid. Minagi. Kodus tundus see küll põnev ja nostalgiline, kuid koolikeskkonnas vanamoodne.

Kodus käis meilgi näärivana, kes oli tegelikult hoopis Rolf Roosalu vanaema, takust habe ees. Kui mu neli aastat vanem vend mind valgustada püüdis, sain ma hirmus vihaseks. Pealegi sai vend alati parema kingituse. Minu arvates.

Võib-olla sellepärast ei armastagi ma kingitusi teha ega oota neid ka ise. Olen liigagi lähedalt näinud, kuidas snoobist kingisaaja ei tee andi märkamagi. Viib lihtsalt keldrisse. Sel juhul sobib ameerikalik variant. Tuleb kingitusele hinnalipik külge jätta, et seda oleks kingisaajal mugav hiljem poodi tagasi viia. Oh kuidas mu süda valutab kõigi nende heausksete kinkijate pärast, kes oma raske tööga teenitud raha kulutavad. Lubagu parem endale selle eest midagi!

Ja siis see kontsertide rahareha, mis enne jõule kirikud läbi roobitseb! Muusikat tahan kirikus kuulata küll, aga tasuta. Oma rahatähe topin kiriku korjanduskarpi.

Mis mind aga tõeliselt hirmutab, on ühiskondlik surve rõõmus olla. Depressiivsed ja üksikud hakkavad end õige halvasti tundma ning enesetappude arv tõuseb. Seda ei väsi psühholoogid väitmast. Kaupmehed on küll rõõmsad ja päkapikud noogutavad kaubanduskeskustes ning neoonroosa kunstkuusk ehmatas mu ühel aastal poolsurnuks.


Soovin päriselt ka jõuluvalgust ja jõulurahu ning enesesse vaatamist. Ehk tulevad jõulud sel aastal teisiti? Tiu-tiu ja teisiti.

No comments:

Post a Comment