Saturday, November 21, 2015

Kahekesi

Nad seisavad kahekesi uhke restaureeritud mõisa rõdul. Mees naise seljataga ja hoiab sel ümbert kinni. Ta pistab oma nina naise juustesse. Need lõhnavad nii hullutavalt. Naisel on mehe pintsak õlgadel. See lõhnab nii hästi. Nii maskuliinselt. Naine ei mäleta, millal on mõni mees talle oma pintsaku niimoodi õlgadele pannud. Nooruses.

On suveöö. Õigemini juba päikesetõus. Orkester on teinud väikese pausi ja tantsijad tulnud end pisut tuulutama ning koitu imetlema.

Naine ei mäleta ka seda, mil ta on läbi öö tantsinud. Nooruses.

On naise sõbranna juubel. Naine ei tahtnud sellest mitte mingil juhul ilma jääda, kuigi ta mees sõitis komandeeringusse. Naine seikles liinibussidega kohale. Siin ta nüüd on ja ei kahetse.

Mees on selleasma sõbranna onupoeg. Ta ei tahtnud mitte mingil juhul oma lemmiktäditütre sünnipäevast ilma jääda, kuigi ta naine sõitis sõbrannadega Itaaliasse.

Siin nad nüüd on ja kumbki ei kahetse. See on see imeline kogemus, mida antakse vaid kord elus või ei anta mitte kunagi. Kui kaks inimest kohtuvad korraks Elusillal.

Nad pole varem näinud, kuigi on teadnud teineteise olemasolust. Lauas istusid kõrvuti. Elekter nende vahel hakkas kohe särisema, kui nad praevaagnaid ja hapukapsast ulatasid.

Täiesti minu mees, mõtles naine, vaadates seda valges ülikonnas hõbedaste oimukohtadega tumedapäist meest, kelle profiil meenutas rooma sõdalast ja kelle avatud kraenööp näitas kõrisõlme, mida naine kohe siinsamas söögilauas suudelda ihkas.

Täiesti minu naine, mõtles mees, kui vaatas seda blondi poisipeaga pikka saledat ja päevitunud naist, kes kandis küll oma randmetel palju käevõrusid, kuid kelle kitsaste käte pikkade kaunite sõrmede küüned olid lühikesed ja lakkimata. Päevitunud dekolteest paistis smaragdrist peene hõbeketi otsas.
Nad läksid tantsima kohe, kui sobis. Kohe, kui sünnipäevalaps oli oma mehega paar valsikeeru teinud.

Ja põrandale nad jäidki. Selgus, et kummalgi polnud varem nii sobivat tantsupartnerit olnud. Nad olid peaaegu ühepikkused. Tavaliselt on kõik hästi tantsivad mehed lühikesed, oli naine märganud. Nüüd oli äkki kõik nii proportsioonis ja tantsimine äärmiselt nauditav.

Mees oli enamasti väikeste naistega tantsinud ja nüüd ta äkki avastas, kui mugav on seda peaaegu omapikkusega teha, liiati, kui partner veel nii hästi juhtimisele allub. Meenusid kõik ammuõpitud tantsusammud ja kohapeal sündisid ka maailma esmaettekanded, mida naine naerdes järele sooritas.
Nad tundsid end seitsmendas taevas ja vabalt. Naine eriti. Teda ei tundnud siin keegi. Keegi ei teadnud tema perekonnaseisu. Mees ka. Ta oli sünnipäevalapse ainus sugulane. Ülejäänud olid töökaaslased, tuttavad ja muud.

Orkester mängis just nende põlvkonna muusikat. Lihtsalt oivaline oli tunda keha keha vastas ja naine oli ammu ja mitu korda juba mehe kõrisõlme suudelnudki, millele mees vastas suudlusega naise juustesse. Kuidas naisele meeldis, kui ta juukseid suudeldi, ninapidi nendesse poeti ja nuhutati.

Kas kumbki üldse veini joonud oli, see ei tulnud enam meeldegi. Küllap söögi kõrvale ikka. Nüüd polnud enam söögiisu, naine oli vetsus isegi hambavahed puhtaks niiditanud, suud loputanud ning siis huuled uuesti värvinud. Talle ei meeldinud söögine suu.

Ta ei teadnud, kas mees oli sama teinud. Igatahes oli ta hingeõhk värske ja meeldiv. Mees ei suitsetanud.

Ja nüüd nad siis seisavad siin ja vaatavad, kuidas ööst tasapisi hommik saab. Nad pole omavahel suurt rääkinudki. Nad pole võtnud mõisahotellis tuba, et seal kirglikult seksida, kuigi eeldused selleks on olemas. Kui mees seisab tihedalt su selja taga, siis sa ju tunned seda.

See pole mingi üheöö seksisuhe. Pealegi on mõlemad ju abielus. Toimivas abielus. Kummalgi pole seksinäljast silme eest must. See on hoopiski midagi muud. Selline seksiülene nauding.

Lihtsalt üks öö täis tantsu ja kehade nautimist. Tants ise on juba seksuaalne käitumine ja kui seda piisavalt palju korrata, muutub kopuleerumine mõtetukski.

See on täpselt see igaühe jaoks on kuskil keegi tunne. Kui sa kohtad seda keegit vaid kord elus, siis ongi see eriline. Kui see keegi jääb su kõrvale aastateks, siis varsti ime kaob. Vikerkaar, mis püsb taevas kauem kui viisteist minutit, pole enam ime.

Nad joovad hommikukohvi, kuulavad piduliste lõõpi uue paari kohta ja muigavad vaid.

On aeg hüvasti jätta. Naine kallistab sõbrannat, kes talle kõrva sosistab, et ärgu naine ta onupoja pereelu ära lõhkugu. Naine rahustab sõbranna maha, et tal pole kavaski.

Mees kallistab oma täditütart, kes talle kõrva sosistab, et ärgu mees ta sõbranna pereelu ära lõhkugu. Pole kavaski, sosistab mees vastu.

Siis minnakse. Mees sõidutab naise koju, kuigi see teeb mitmesajase ringi, aga mis sellest. Autos mängib nende põlvkonna muusika. Suvi on küps nagu inimesedki aelles ilusas kallis autos.

Rääkida pole vajagi. Naine paneb oma käe mehe valges püksis reiele. Käevõrud kõlisevad ja säravad. Käsi jääbki sinna kogu sõidu ajaks.

Huvitav, mõtleb mees, et ükski naine pole varem nii teinud. Mees tunneb, et seda ta tahabki. Et naise käsi nii ta reiel lebaks.

Naise koduvärava ees üks põgus suudlus, mis maitseb nüüd küll veel õige pisut hommikukohvi järele. Mees manööverdab, lehvitab, vilgutab tulesid ja läinud ta ongi.

Nagu unenägu, mõtleb naine ust lukust lahti keerates. Kingi jalast võttes närkab ta, et jalad on paistes. Uni hakkab vaevama. Naine kisub seljast oma pika õhukese heleda kleidi, aluspüksid ja rinnahoidja ning poeb jahedate linade vahele.


Jõua turvaliselt koju, soovib ta enne uinumist.

1 comment: