Monday, October 5, 2015

Võsa ja klaas

Käisin Juhani puukoolis. Peale kikkapuu „Red Cascade“ ostsin ma veel roosa lumemarja „Amethyst“. Olevat lumemarjadest kõige kompaktsem. Tean, et need taimed vohavad, aga andku minna! Ruumi jätkub.

Just arutasime kodus, et jääme ikka oma armsaks saanud muttide ja vesirottide juurde, kes meie muru sees pidevalt tantsu löövad. See on ikka parem variant kui kari metssigu.

Pealegi jääb mu kodu kunagi Jõhvi linnale jalgu. Tööstuspargi piir lähebki juba otse värava tagant.

Aga see Juhani puukooli noor müüjanna ei tundnud sõna „tere“, kuigi sellele vastata oskas küll. Kahtlen, et taimedest teab ta täpselt nii palju kui arvutis kirjas. Ta ei tundnud ka sõna „head aega“ ja ma ei hakanud teda ka sellega tülitama, sest minu mineku ajaks oli tema juba ammu lahkunud tagaruumi.

Kõndisin mööda lapsepõlve kooliteed kodu poole. Ilm oli säravilus. Mõistatasin, kus on see rajake, mis tookord otse läbi võsa viis. Miski ei kasva nii kiiresti kui võõrad lapsed ja lepavõsa, ütleb rahvatarkus. Kõrgeks kasvanud kased kolletasid ja Muru tänava suur valge koer, kes mind alati kurjalt haugub, magas seljaga tänava poole. Viimasel hetkel ärkas ja hüüdis paar ükskõikset äff - äffi mulle järele.

Jaama tänavas on SilberAuto vastu üle tee kerkinud uusehitis nagu seen pärast vihma. Objekti nimeks Würth AS Jõhvi esindus. Mida iganes see siis ka tähendab. Kõndimiseks on vaid sõidutee. Veski tänava kõrval lookleb nüüd küll tuliuus kergliiklustee, aga see viib kohati kaugele võsa vahele ja ei tundu seepärast üldse turvaline. Äkki tuleb võsast pahalane?

Kui nüüd politeiauto peataks ja pollar küsiks, et miks ma sõiduteel kõnnin, kui kõnnitee olemas, siis ma vastaksin küll midagi bravuurset. Mitte nagu tookord, kui päriselt juhtuski nii. Siis oli mul suu vett täis ja ma kobisin kohe kõnniteele. Selle asemel, et küsida: „A kus perses ma siis kõnnin, kui kõnnitee viiekümne meetri pärast otsa lõpeb?“ Argpüks! Siiani häbenen oma argust.

Kotinuka teerist on paras Kolgata. Vaatasin, et on küll kiirusepiirang seitsekümmend, aga sebrat pole. Olen ammu mõelnud, et peaks selle asja kusagil ametmeeste juures jutuks võtma, aga pole viitsinud. Enamus inimesi sõidab ju autoga. Mina kõnnin rõõmsalt jalgsi nagu üks sitt, kui tsiteerida Wimbergi. Ta on kunagi kusagil kirjutanud, et need kes jalgsi kõnnivad ja bussipeatustes bussi ootavad, on sitad. Mina olen.

Lähen taimi istutama. Nemad elavad edasi ka pärast mind. Ka siis, kui Jõhvi on mu kodu oma kõhtu neelanud.


No comments:

Post a Comment