Monday, October 26, 2015

Täpselt lapsepõlve sügisõhtu

Jäin tänu kella keeramisele pliidipuude tassimisega pimeda kätte ja siis ma ära tundsingi, et seesama pime ja sume sügisõhtu, mis lapsepõlveski.

Võib-olla tegin seda vaid korra, aga meelde on sööbinud. Sellisel pimedal-sumedal õhtul jooksin paljajalu mööda metsaserva edasi-tagasi. Kõigepealt mustava metsa poole suure kivini ja siis kodu poole tagasi. Hirmus oli ja põnev. Kaugemale suurest kivist joosta ei julenud, kuigi kodutuled paistsid veel kaugemalegi.

Kuidagi ei suutnud lõpetada. Hingeldasin ja veremaitse oli kurgus, aga ikka jälle jalgadele tuld.

Täna vaid vaatasin seda kohta, kus toona oli sile teerada metsa ääres. Nüüd on kõik hoopis teisiti. Majagi on teine ja saun ning garaaž, mida tollal polnud. Suur kontpuupõõsas ka.

Paljajalu jooksmise rada pole, sest keegi ei kõnni seda enam sisse. Kõndijad on kõik igavikus. Metsa äärde ei paista enam kodu tuled kätte.

Käisin ümber maja ja vaatasin akendest sisse, justkui ema ja isa otsides. Lõualuud hakkasid valusalt krampi kiskuma ja silmade taga läks valusaks. Tõmbasin maast ammu vaikinud mutipeleti ja viisin ulualla.

Mõtlesin, et kas see minu lapsepõlveihalus on pseudoprobleem? See igatsus vanemate järele?


No comments:

Post a Comment