Friday, October 9, 2015

Sünnipäev

Ma oleksin pidanud juuksuri ja meigi aja varemaks panema. Pealegi oli see meigitoolis istumine seekord nagu piinapink. Miks nad seljatuge ei tee? Varem pole nii ebamugav olnud. Igatahes sai Marina mulle lõpuks ripsmed külge ja ma jooksin autosse. Kell oli kohe kuus saamas. Natalja hõikas mulle veel järele, et vaatab siis telekast enda tehtud soengut.

Parkimiskohad olid pilgeni täis. Parkisime kollasele ristile. Olime üks kahest hilinevast paarist, kes trepist üles jooksid. Teine oli kultuuriministeeriumi asekantsler abikaasaga. Saali meid enam ei lubatud, pidime rõdule minema esimeseks osaks.

Rõdu esimeses reas oli päris hea vaade. Kontsert algas Jõhvi muusikakooli tüdrukukese esinemisega, kes esitas Riine Pajusaare „Haldjad ja ööliblikad“. Klaveril. Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester istus juba oma kohtadel. Jõudsin just mõelda, et tugeva närviga laps, kui Alika komistas. Ma tean, mis tunne see on. Tähendab, ma ei tea. Ma tean, mis tunne on, kui sul hindelisel konserdil lugu meelest ära läheb, kus saalis istuvad ainult lapsevanemad ja kaasõpilased. Kuid mängida sellisel kontserdil... Alika oli igatahes väga tubli!

Järgmine lugu oli Rasmus Puuri „Avamäng“. Esiettekanne. Spetsiaalselt tänaseks päevaks kirjutatud. Kõlas hästi.

Nüüd tuli Tormis. Mitte Veljo ise, vaid tema muusika. Anu Välba õhtujuhina pani natuke puusse, sest Veljo Tormise isa polnud Pühajõel mitte kirikuõpetaja, vaid hoopis köster. Kellegi eeltöö oli halvasti tehtud.

Noh ja esimese osa lõpuks Tšaikovski Klaverikontsert nr.1. No mida veel tahta? Täiuslik!!!

Vaheajal siis avati pink kolmele suurkujule – Aivar Mäele, Urmas Paedile ja Margus Allikmaale. Nii kui võimalus avanes istusime sinna, et lasta Piretil üles pildistada. Minu initsiatiivil muidugi. Olin sel õhtul üldse väga initsiatiivikas. Teise pildistamisvõimaluse kasutasime ka ära. Kui juba kord oli juuksurile ja meikarile makstud. See peab ju kusagil kajastuma!

Pärast vaheaega istusime oma õigetele kohtadele viiendas reas. Ka teine osa oli väga hea! Maria Kits ja Tallinna balletikooli õpilased.

„Pikk ingliska“ Tubina „Kratist“ oli nauditav. Kostüümid meeldisid mulle. Rahvusromantika.

Küll oli veel filmimuusikat. Kaljo Kiisa tõttu, kes Ida – Virust pärit ja kelle skulptuur seisab kontserdimaja juures.

Kes ei tea, siis Jõhvi kontserdimaja arhitektid on Ra Luhse ja Tanel Tuhal ja suure saali akustikat hinnatakse väga kõrgelt. Parimaks Eestis.
Ja siis koju, sest tantsuisu polnud. Vasktorud ei meelita mind kunagi tantsima.

Palju õnne, mu armas kontserdimaja!


No comments:

Post a Comment