Monday, October 19, 2015

Sügis, sügis, sügis...

Päike, päike, päike...

Viisin ühe masinatäie pesu õue, varsti viin teise. Päästsin viimased kuldrenetid hallrästa käest, kes oli kolm õuna juba poolikuks nokkinud.

Üks aken särab nii kirkalt. See on üks mu maja kahekümnest, mille ükspäev puhtaks pesin. Ehk pesen mõni päev veel mõne. Esimene aasta selle maja ajaloos, kus aknaid ei pestud. No ja siis? Mõtlesin isegi põhjenduse välja. Akna taga tolmutati maja vana värvi maha kraapides. Sisemise ruute oleks ju võinud.

Mul on veel sellised isa aegsed aknad, et keskmine päratusuur ruut tuleb eest ära tõsta, et kahe akna vahele pääseda.

Ja klaverikaas on nii tolmune, nii tolmune...

Hõh, ma ei taha kuuldagi neid lapiga nühkijaid naisi.

Ma tean, et ühel hommikul tõusen ja koristan meeleldi.

Aga lehti küll sügisel ei riisu. Mistarvis? Sügis ongi sügis just lehtede pärast. Mu käsi ei tõuse. Ainult tagumise ukse juurest pühin kokku.

See-eest kibelen kevadel kohe õue, kui lumi läinud. Vot siis on riisumisel mõte!

Ma vist võtan nüüd ja pesen puhtaks selle akna, millest hetkel välja vaatan. Usun, et see tõstab mu tuju.

No comments:

Post a Comment