Wednesday, October 14, 2015

Pilvede all

Kertu ja Erik käisid tänases osas oma abielu lahutamas. Eesti ühes populaarsemas teleseriaalis, millele vaatajad nii kaasa elavad, et kaotavad reaalsustaju. Tulnud üks papi tänaval Elisabet Reinsalu juurde ja palunud Kertut tervitada. Et Kertu olla ikka see tema lemmik. Elisabet Reinsalu oli kohe hämmingus, et mis mõttes nagu. Et tema teeb oma osa hingega ja nüüd siis hoopis tervitagu Kertut.

Kertu pärast hakkasin minagi aastaid tagasi seda filmi vaatama. Tegelikult oli põhjuseks Liis Haab, Kertu osatäitja. Tollal veel Liis Proode. Liis on minu kunagine koolitüdruk. Õpetasin talle gümnaasiumis psühholoogiat ja perekonnaõpetust.

Ma ei tea, kas Liis mind üldse mäletab. Viimasel kooli kokkutulekul teretasime küll. Kaugelt.

Selle mäletamise ja mittemäletamisega on nii ja naa ja veel mitut moodi. Alles ütlesin ühele noormehele: „Noh Sander-poiss, ma mäletan sind väga häasti!“ Poiss vastas: „Mina teid küll mitte!“ Säh sulle!

Vahel tervitame kellegagi rõõmsalt ja siis ma küsin nime, kuna mul on sadu ja sadu õpilasi olnud. See on ühetunniõpetajate probleem. Mina olen õpetanud muusikat ja inimeseõpetust. Palju õpilasi ja vähe kokkupuutumist. Pealegi noored inimesed muutuvad väliselt päris palju.

Selliste Sandri taoliste puhul on küll selge, et mina võtsin kooli ajal asja rohkem südamega kui tema. Kuna ma tean seda peret, siis ma ei imesta. See koosnebki kõrge egoga eneseimetlejatest. Ah, sain ära nähvata!

„Pilvede all“ vaatamist ma alustasin kerge südamevärinaga. Natuke nagu hirm oli, et kuidas Liis hakkama saab. Nüüdseks on lapseohtu tüdrukust arenenud paljukannatanud tugev naine. Filmis. Loodan, et päriselu on leebem olnud.


Kui järgmine kord näitlejatari ema näen, siis küsin. Me ikka kohtume aeg-ajalt. Kui raamatukogus mõni üritus on.  

No comments:

Post a Comment