Monday, October 12, 2015

Kapsapirukas ja koorega kohv

Käisin Efraimal külas. Juba uksel tundsin küpsetuslõhna. Efraima ise polnud pirukaga rahul. Ei olevat nii pruuniks küpsenud, kui peaks. Tegelikult oli väga maitsev. Koorega kohv samuti.

Läksin selleks, et viia hindamiseks oma viimane luulekogu „Igal oma saatus.“ Vähemalt pealkirjaga jäi mu õpetaja rahule. Küllap ta hiljem helistab ja ütleb, mis hinde ma sain.

Rääkisme maast-ilmast, Efraima võitlusest Jõhvi gümnaasiumi traditsioonide kestmajäämise eest, vanadest aegadest, Sompa külast ja veel kümnetel teemadel.

Efraimal on kiire, sest külalised käivad, aga vaja on heegeldada ja kududa. Lubas mullegi sussid teha. Joonistasin selleks oma jalagi Põhjaranniku peale üles.

Lõpuks jõudsime ka põhiteemani. Kuigi Efraima eelistab jääda varju ega ole vaimustatud raamatust, mille talle tahan pühendada. Efraima ei ole edev. Mina olen. Muidu ma ei kirjutaks ju. Kirjutamine iseenesest veel edevaks ei tee, küll aga avaldamine. Lõpuks sain ikkagi rohelise tule ja mu armas õpetaja lubas kirjutada mu raamatusse oma loo, alustades lapsepõlvest ja Hindpere saiaärist.

Tunnen juba seda saialõhna, mis veel kirjutamata loost immitseb. Just nagu täna külla minneski. Saialõhn tervitas uksel. Saialõhn kui turvalise elu sümbol.

Efraima on kaheksakümmend kuus. Ma nii väga soovin, et tema mälestused tolleaegsest Jõhvist meieni jõuaks. See on hindamatu väärtus. Minevik kõnetab mind väga valjul häälel. Minu lapselaste põlvkonnale on eelmise sajandi kolmekümnendad varsti juba saja-aastane ajalugu.

Minu toodud kukeharjad jäidki tooli peale, sest vaasid olid niigi lilli täis. Küllap Efraima need hiljem vette paneb, kui tühja vaasi leiab. Lilled on tugevad, peavad vastu küll. Nüüd nägin veelkord, et lillede kinkimisega on üks suur tüli ja vaev. Ise ma üldse ei taha, et mulle kingitaks. Ei viitsi vaasi panna ja pärast seda vaasi pesta. Nüüd ise viisin küll. Ilusad lillad on ju. Natuke värvi sügisesse.

Kodu poole tulles ma vaatasin Veski tänaval vana Käbina veski kohal Kotinuka poole ja märkasin, kui maaliliselt lookleb uus kergliiklustee maantee kõrval. Kord selle kurve kaasa keereldes, kord eemaldudes, siis taas lähenedes. Valge päevaga oli seal väga ilus kõndida.

Tundsin taas ühtekuuluvust oma linnaga.


No comments:

Post a Comment