Thursday, October 15, 2015

Heinalõke

Teate küll, mida ütlesid me esivanemad laenuleiva ja õletule kohta. Kumbki ei kesta kaua. Mul on praegu hambus tükk Eve - Kati seemneleiba. See ongi mu lõunasöök. Peale joon mustarooniarabarberimahla.

Õues tegin heinalõket. Oh mind rumalukest küll! Üle-eelmisel aastal vedasin värske heina sarra, et äkki lastest keegi tahab seal magada ja lapsepõlve meenutada. Ei olnud keegi huvitatud. Täna tassisin seda vana heina lõkkesse. Pool vast jõudsin ära põletada, rohkem ei kannatanud vedada. Ühe korra pean veel tegema seda heinapõletust.

Peksin kirvega välja viimased kuldvitsapuhmad, mille ma ise aastaid tagasi heinamaalt aeda tõin. Istutan asemele põõsaid, siis on sügiseti vähem seda püsikute varte lõikamist.

Minu püsikutehullus on nüüd läbi, olen muutunud põõsakeskseks. Hoolt vähem, varju rohkem.

Kuldrenetid on juba klaariks muutunud, aga püsivad ikka veel puus. Mõne võtsin. Üks oli lindudel vigaseks nokitud.

Saan ikka veel iga päev vaarikaid süüa. Lähevad punaseks. Hoian varred püsti viimase võimaluseni. Õiget külma pole veel olnudki, sest isegi konnatatral on lehed ja õied küljes. Ta on muidugi sauna nurga taga ka.

Ja Kõul on kõht kinni. Ühtki junni ei tulnud terve jalutamise aja, kuigi ta muudkui kükitas ja kükitas.

1 comment:

  1. Vaene Kõu, loodan, et ta on tänaseks vaevast lahti saanud :)
    Ja veel loodan Sinuga, armas Anneli, õige pea jälle kohtuda.

    ReplyDelete