Saturday, September 26, 2015

Tahan tagasi oma hommikuid

See on minu puhul nii, et minevik muutub kaunimaks, mida kaugemale ta jääb. Tegelikult ei ole ma sugugi mitte alati hommikuid armastanud, kui pidin vähemaganuna tõusma laste nutu peale või tööleminekuks.

Ent siis tulid ajad, kus ma tõusin talvehommikutel kell viis, et jõuda maja ära kütta, pere toita ja lehvitada uksel lapsele, kelle seljakotil vilkusid helkurid, kui ta läbi aia värava poole läks. Ma ütlen laps, kuigi tegemist oli gümnaasiumitüdrukuga, kes ootas kannatamatult õhtut, et saaks juba magama. Tahtis magama, sest ootas hommikut soojade juustuleibade ja kakaoga.

Praegugi veel meenutame neid aegu.

Ah see on lihtsalt nostalgia!

Praegu mul hommikuid pole. Ma avan vastumeelselt silmad keskpäeva paiku ja panen need mitu korda taas kinni, et unustada maailm ja iseenese olemasolu. Kui sajab ja tuuletab, siis on sutsu parem. Kui päike paistab, on eriliselt sitt. Mõnikord siiski, kui päike jaksab mind oodata, tõusen ja teen koos temaga ühe korraliku aiatööpäeva.

Kunagi ma saan oma hommikud tagasi, ma usun. Talvised pimedad, kus tule pliidi alla teen ja ootan aega, mil kardinad eest vedada.

Kevadised päikselised, mil kiirustan õue riisuma ja koeraga jalutama.

Suvised kastesed, kui juba  päikesetõusul võtan paarikümne aastase vikati, mis on mu poja tehtud, ja lähen aeda niitma.

Ja sügisesed sumedad, mil avan eesukse ja kujutlen, kuidas laps läheb värava poole, helkurid plinkimas, kõht täis ja memme musi kaasas.

Oodake veel veidi, mu hommikud!


2 comments:

  1. Nii mina... Tunnen iseennast ära paljudes Su postitustes. Lihtsalt ei oska seda nii täpselt ja tabavalt sõnastada. Aitäh :) Aitad mul endasse vaadata.

    ReplyDelete
  2. Tore, siis ma ei kirjuta ju asjata. :)

    ReplyDelete