Wednesday, September 16, 2015

Reisil

 Me käime iga päev bussijaamast risti ja põiki läbi, sest see jääb teede ristumiskohale. Täna aga seisin ma bussijaamas reisijana ja see oli hoopis teine tunne ja teine pilk. Reisisin nimelt Toilasse. Mu ainukesed bussireisid viimastel aastatel viivadki mind põhiliselt Toilasse. Kaugemat reisi ei kannata tervis välja. Korra proovisin Tallinna bussi peale minna, aga tundes heitgaaside lõhna, pöörasin otsa ümber.

Enne reisi astusin läbi Valikrõivaste poest, kus kohtasin kahte kooliõde – Üllat ja Helit ning kahte jakki – punast ja musta. Ma ei osanud otsust langetada. Läksime Heliga poest välja. Tema ruttas lasteaeda tööle, minna bussijaama.

Seisin ja vaatasin. Sinivalged Sebe lähiliinide bussid olid diagonaalselt pargitud. Üks lilla eiteamisliini buss rikkus kogu harmoonia. Pagan!

Vene kiriku pool põristas kollane teerull ja neoonrohelistes vestides marsimehikesed asjatasid ümber selle. Pille läks mööda, hõikasin talle tere. Selveri seina peal plingitas Olympic Casino peibutavalt keset valget päeva oma tulesid. Ma ei tea kasiinode maailmast ööd ega mütsi, kuid kindlasti on palju neid, kes teavad. Mitmekesine maailm!

Ootasin kannatamatult oma sada kuut. Ma olen bussiga reisides väga häbematu. Ei hooli ühestki vanainimesest, vaid jälgin hoolega, kuhu buss seisma jääb, et esimesena uksest sisse lipsata ja esikohale istuma saada. Läks õnneks.

Toila oli imeline – inimtühi ja sügisvärvides.

Tagasisõidul ootasin poe juure. Loomulikult olin tulnud liiga vara. Kohalikud mehed arutlesid õlle hindade üle, mis olla häbematult kõrged. Üks rattaga mees tuli bussipeatusesse istuma. Ütles, et ta peab puhkama, et selg valutab. Ma noogutasin. Mees pani suitsu ette.

Olin ainus pealemineja. Esikoht oli juba hõivatud. Ebaõnn. Istusin teisel istmel ja vaatasin püüdlikult otse ette, et süda pahaks ei läheks.

Ütlesin bussijuhile väljudes sõbralikult aitäh ja head õhtut. Ta pomises midagi vastuseks. Läksin uuesti Valikrõivaste poodi. Valisin siiski punase jaki.


2 comments: