Tuesday, September 22, 2015

Pagulased

Ma lugesin läbi Imbi Paju sooviatatud "Veel kohisevad Viini metsad". No mis te arvate? Loomulikult räägib raamat juutide hävitamisest Teise maailmasõja ajal, aga mitte ainult. Ka natsimeelse rootslase ja juudinoormehe sõpruse võimalikkusest. Inimsuhted ON keerulised, ajalugu kordub, inimesed ei õpi olnust midagi ja pole midagi uut siin päikese all. Aamen.

Õpetlik lugemine. Ma ei teadnud, et Rootsi nii natsimeelne oli, Norra küll jah, seda olin kuulnud. Pärast sõda olid mõlemad suured juudipäästjad.

Ma ei tea, kui kaua kestab elu meie planeedil, aga sõjad jäävad ning õudused korduvad, uskuge mind. Mitte ainult, et korduvad, vaid toimuvadki kogu aeg. Meie vaatame neid nagu filmi, aga tegelikult on see päris.

Nagu ütles mingi mees mingis intervjuus, et TAL JÄÄB AEGA TELEST JÄLGIDA NII SPORTI KUI KA SÕDA. Tule taevas appi! Selline suhtumine. Spordiülekanded ja sõjareportaažid ongi sama meelelahutus.

Viini metsi lugedes läks vaimne tervis käest ära. Väga halb oli. Aga võib-olla mängis siin oma osa ka laste tulek-minek, mine sa tea.

Nüüd siis salvib mu haavu Ira Lember oma "Õde Veera"ga. Jälle pagulased. Meie ise neljakümnendatel.

Hea ja Kurjus jäävad. Võta või jäta.


No comments:

Post a Comment