Monday, September 28, 2015

Ma sain oma hommiku!

Sellise, mis äratas mind kõva vihmamürinaga plekk-katusel. Vihm tõi hea tuju ja turvatunde. Mulle oli voodi kõrvale jäetud mu hommikune tablett, tükike piparmündimaitselist šokolaadi, kolm tükki suhkrustatud ingverit ja üks porgand. Veeklaas ka muidugi. Neelasin tabla alla, käisin vetsus ning pugesin teki alla tagasi. Koos kollase kruusitäie porganditega. Olen ju porgandidieedil. :)

Eile võtsin porgandid üles. Suured ja palju oli. Väikesed sõin enamuses ära. Süda oli lausa paha. Sain ilmselt porgandimürgituse. Aga täna maitsesid jälle. Naabrinaisele viisin kastitäie.

Hea oli vihmasadu kuulata. Seepärast, et katus peab juba aastaid. Ptüi, ptüi, ptüi. Just eile vaatasin, et kalle on olematu ja kõva vihma korral pole veel kusagile voolata.

2003. aasta uputuse aegu kuulasin öö otsa, kuidas laed sorinal läbi jookisd ja tõstsin kausse ühest kohast teise. Hull august oli see. Kahel pool Toila teed, põldude kohal, laius meri. Omamoodi ilus ka muidugi.

Kartsin pärast seda aastaid vihmasadu. Katuse pärast. Nüüd on aga vihma hääl mu lemmikmuusika. Mida kõvem, seda parem

Väheks jäi. Palun veel!

No comments:

Post a Comment