Thursday, September 17, 2015

Kartulivõturomantika

Just see õige ilm. Päike ja tuuleke. Õhtupoolikul lausa üheksateist kraadi sooja. Mina konksuga kartulipõllul. Terve mu elu on olnud kartulit liiga palju võtta. Isegi sel suvel. Järgmisel kevadel ei pane enam nii palju maha.

Üks vaoke jäi veel, aga las ta olla. Ma sain kätte selle õige tunde. See on see, et terves maailmas ei taha sa olla praegu mitte kusagil mujal, kui oma kodus kartulivaos, konks käes.

Kased loobivad kollaseid lehti, valged liblikad lendavad, liiklusmüra on metsa taga ja ei paista mulle kätte.

Muidugi ma tahaksin, et mingil hetkel hakkaks ohakanuttide tagant paistma Liisbeti või Maria pea ja lehvitav käsi, aga seda on juba liiga palju loota.

Nüüd ma viskan pikali ja kuulan Hannese plaati. Nüüd on see päev. Ma ei tea, kas Hannes näiteks minu luulekogu üldse avanud on.

Ja teid, mu lugejad, armastan ma väga. Kirjutavale inimesele on ta lugejad tema pere. Mind rõõmustavad isegi need, kes vahel harva pikkade hammastega mu blogi avavad, et siis hiljem naabrinaisega klatšida, et võeh!, mis ta seal küll kirjutab.

Teie lugege, mina armsatan.

No comments:

Post a Comment