Wednesday, September 23, 2015

Jõhvikate aegu Jõhvis

 Nii ütleb täna Kärt Tomingas, kes on koos Are Jaamaga esinemas Jõhvi Keskraamatukogus. Et ta on Jõhvis just jõhvikate ajal ja et meie olemegi ju jõhvikad.

Olen kohal tund aega varem, sest ostud ostetud ja rohkem linna peal kolada ei viitsi. Ka külalised on kohal. Võtan Kärdiga või Kärduga (kuidas käänata?) jutu üles. Et tema emakeeleõpetaja Keila kooli päevilt tervitab teda ja palub üle anda kingituse. Kingitus on minu luulekogu. Ega ma oma peaga oleks haknud seda talle toppima, aga endine emakeeleõpetaja tõesti soovitas. Kirjutangi siis nii raamatukesse. Kärt mäletab õpetajat ja võtab kingituse rõõmsasti vastu. No mida ta pidanukski tegema? Mainin veel ühte intervjuud, milles Kärt ütles surma kohta, et surm on elu kõrghetk. See avaldas mulle muljet, sest ma ise arvan ka nii. Filosofeerime õige pisut sel teemal.

Võtan platsi sisse ja hakkan lugema Kärt Tomingase raamatut „Sinisilmselt. Lood ja laulud.“ Tunnistan, et mul polnud sellest raamatust udust aimugi. Intervjuusid olen küll lugenud. Raamat on täis fotosid ja suht lühikesi jutte. Saan selle tunni ajaga päris hea ülevaate.

Rahvas koguneb tasapisi. Dea, Maie, Tanja, Riina, Elvira koos mehega. Gümnaasiumiõpilased. Vilma ja Lenna. Lenna kas ei tunne mind ära või ei taha tunda. Ma ei lähe ennnast ka toppima.

Mõtisklen Kärdi ja Lumekuninganna teema üle. Kärt kannab sinist. See viitab külmale. Ta hääles on metalli – vahel külma, vahel soojemat ja mõnikord kuuma sulametalli.

Keegi krabistab mu selja taga ajalehte. Vaatan kurja pilguga üle õla. Teet! Keerab süüdimatult uue lehekülje. Sisistan talle.

Kärt mängib oma häälega. Mikrofonita. Võimendust pole tõesti vaja, sest häälel on jõudu ning võimsust niigi. Are Jaama kitarrisaade on nauditav. Lähen lugude sisse ja ei saa veel tükil ajal sealt välja. Minu puhul käibki nii. Isun pisut, aga üritus on läbi ja raamatukogu töötajad tahavad toolid ära viia. Tõusen siis vastumeelselt ja lähen garderoobi.

Üks gümnaasiumitüdruk jääb veel Kärdiga rääkima.



1 comment:

  1. No vot, ja nüüd on mul veel rohkem kahju, et ma tulla ei saanud.
    Mulle Kärt meeldib...

    ReplyDelete