Monday, May 26, 2014

Vanaema Julie

Vanaema Julie on seitsmekümneaastane, aga oskab ikka veel ilusti orelit mängida. Ta on konservatooriumi lõpetanud pianist. Pianist on see, kes oskab hästi klaverit mängida. Kui vanaema Julie noor oli, siis ei peetud orelimängu sobivaks. Oli selline aeg. Ei  tohtinud orelit mängida ega kirikus käia. Naljakas, kui tobedaid asju võivad täiskasvanud inimesed ikka välja mõelda. Aga vanaema Julie õppis ise, kuidas ka jalgadega mängida. See on päris raske. Orelil on jalgade jaoks umbes samasugused klahvid nagu klaveril, ainult suuremad ja tavaliselt pruunikad. Osa on pruunid, osa mustad. Mustad on need kõrgemad. Jalgade klahve nimetatakse pedaalideks. Käte jaoks  on klahvid ja jalgade jaoks pedaalid.
Väikese valge kiriku orelil on veel nupud, millega saab erinevaid registreid valida. Vajutad nupu alla ja oreli kõla muutub. Mida rohkem regisrinuppe alla vajutad, seda võimsamalt pill hüüab.
Vanaema oli koolis muusikaõpetaja ka. Nüüd enam mitte. Nüüd on ta pensionil, aga orelit mängib ikka.
„Seda teen ma surmani. Nii kaua, kui sõrmed vähegi lubavad.“
Vanaema sõrmeliigesed valutavad vahel. See on sellest, et varem mängis ta talviti külmas kirikus. See tegi sõrmed haigeks. Nüüd ollakse talvel külmaga pastoraadi saalis. Jõulude ajal tuleb ikka kirikus mängida, aga selle kannab ära. Kirikus on elektriküte ka.
Eliisabet armastab väga oma vanaema Juliet. Vanaemal on alati tema jaoks aega. Emal ja isal mitte. Neil on nii palju tööd ja siis nad on tihti närvilised. Kõiki asju ei saa neilt küsida ka. Nad teevad imeliku näo ja hakkavad ise vastu küsima:
„Miks sa nii küsid?“
„Kust sa võtad selliseid asju?“
„Miks sul seda on vaja teada?“
„Kust sa sellist asja kuulsid?“
Eliisabet ei oska neile seletada ja on loobunud küsimast. Vanaema käest võib aga kõike küsida. Tema vastab alati. Seletab. Ei imesta millegi üle.
Pealegi on vanaema Julie Eliisabeti arvates väga ilus. Sale ja hallipäine. Kodus käib retuuside ja T-särgiga, aga kuhugi minnes meigib ennast, ja tal on ilusad riided. Eliisabetile meeldivad. Talle meeldib kõik vanaema juures. Eriti meeldib üks vanaema väike must looriga kübar. Eliisabet proovib seda vahel salaja pähe.
Vanaema naerab palju ja laulab ilusti. Nad laulavad kahehäälselt. Eliisabet laulab viisi ja vanaema teist häält ning saadab klaveril. Seda kuuldes vajuvad isegi emal ja isal suud lahti. Nad vaatavad teineteisele otsa ja ütlevad:
„Ei noh...võimas! Olete teie alles musikaalsed!“
Ise nad hästi viisi ei pea ja laulda ka ei armasta. Muusikat kuulata aga küll. Linnas nad käivad koos Eliisabetiga sümfooniaorkestri kontrertidel küll. Ja vanaema tuleb ka vahel linna kontserdile.
Õhtuti räägib vanaema oma lapsepõlvest. Ta sündis väikeses metsavahimajas. Oli sõjaaeg, aga seda vanaema ei mäleta, sest ta oli siis alles liiga väike. Selleks ajaks, kui vanaema mäletama hakkab, oli sõda juba läbi. Esimene mälestus on see, kuidas ta istub akna juures ja ootab oma ema koju. Tuba on hämar, vanaisa nohiseb tasakesi voodis ja vanaema on laudas loomi talitamas. Siis hakkab valgel laial lumeväljal väike must täpp paistma. See muutub aina suuremaks ja lõpuks saab täpist ema. Ema toob tuppa lume lõhna. Veel mäletab vanaema sellest õhtust hapukapsaste ja keedukartulite lõhna ja maitset. Kui päris pimedaks läheb, pannakse kuusel küünlad põlema. Kuusel ripuvad väikesed sibulõunad ja mõned piparkoogid. Vanaema räägib, et tollal oli vähe süüa ja suhkrut polnud üldse saada. Seda tuli ise suhkrupeedist keeta. Ja siis ei tulnud mitte valge teraline suhkur, vaid pruunikas siirup. Aga piparkoogid olid ikka head.
Vanaema räägib, et siis hakkasid tema ema ja vanaema laulma. Samuti kahehäälselt, nagu Eliisabet oma vanaemaga praegu. Nad laulsid ühest roosikesest talvel külmal ajal. Vanaema laulis ta kasvis ülesse ja väike Julie mõtles ja mõtles, et kuhu küll see kass selle roosi viis. Alles suurena ta taipas, et seal olid sõnad ta kasvas ülesse. Vanaema lihtsalt laulis vanamoodsalt. Mingit kassi polnud. Vanad inimesed ütlesid kasvas asemel kasvis.
Eliisabet teab seda laulu väga hästi. See on jõululaul.
Üks roosike on tõusnud küll õrna juure seest.
Kuis vanemad on laulnud, ta tuli Jesse soost.
See kallis lilleke.
Kesktalvel külmal ajal ta kasvas ülesse.
Roosikese all on mõeldud Jeesuslapsekest. Teine salm on veel, aga mingit kassi pole selles laulus. Eliisabetile meeldib väga vanaema räägitud lugu sellest, kuidas üks täht või häälik võib kõik hoopis teiseks muuta.
„Räägi seda, kuidas sa endale nõela pepusse istusid,“ tahab Eliisabet tihti oma lemmikjuttu kuulda.
„Ma olin siis vast sinuvanune või natuke noorem. Õmblesin nukuriideid. Tüdinesin ära ja torkasin nõela diivani sisse. Hakkasin laulma ja mööda tuba tantsima, nagu sinagi teed vahetevahel. Oleme ju sinuga nii ühtemoodi.“
„Jah,“ on Eliisabet nõus. Ta tahab väga vanaema moodi olla.
„Noh tantsisin ja tantsisin ja siis hüppasin hooga diivani peale istuma. Olin nõela sootuks unustanud. Otse nõela peale hüppasin.“ Vanaema vangutab pead ja naerab  natuke.
„Mis edasi sai?“
„Mis sai? Kisama pistsin nagu ratta peal. Niit rippus kleidi alt välja ja mina karjusin: „Ärge niidist tõmmake!“ Ema ja vanaema ei saanud alguses aru, mis see laps karjub. Rääkisin siis läbi nutu, aga nõela välja tõmmata ei lasknud. Kartsin, et kole valus on.“
„Mis siis sai?“
„Vanaema ehmatas ära, et viimaks tuleb lapsel veremürgitus. Otsis kusagilt suhktutüki välja ja sellega siis meelitas. Heitsin voodi peale pikali ja ema tõmbas hopsti! välja. Polnud valus ega midagi ja suhkrut sain ka. See juhtus ju suhkruvaesel ajal. Selline oli see nõelalugu.“

Nad vaatavad koos ka vanu albumeid, kus on noore vanaema Julie fotod. Vanaema oli väga ilus. Oli ja on praegu ka. Noorena olid tal blondid, nüüd helehallid juuksed. Ja siis on laulatusepilt. Kui vanaema abiellub noore kirikuõpetaja Robertiga hoopis ühes teises kirikus, sest väike valge kirik oli selleks ajaks juba lukku keeratud ja luku võti katki murtud, nagu ütleb üks liisusalm. Siis Eliisabeti väike ema oma valges pikas ristimiskleidis oma ristiema süles. Nii põnevad on need vanad fotod ja vanad ajad. Eliisabetile tundub, et ta on ise seda kõike näinud. Eliisabetile tundub, et vanad kauged ajad on nii kaunid ja põnevad nagu muinasjutt.

No comments:

Post a Comment