Monday, May 12, 2014

Väike valge kirik

Oli mõeldud lastekirjanduseks, aga ei kvalifitseeru selleks. Laste jaoks liiga igav. Ma kirjutangi igavalt. Armastan nii kangesti kirjeldusi. Samas. Minu Tallinna peda aegne lastekirjanduse õppejõud ütles, et lastekirjandust lapsed VÕIVAD lugeda, aga täiskasvanud PEAVAD. Nii et, kes välja kannatab, laske käia. Siit ta tuleb.

Kirik
Ühes väikses külas seisab mäel väike valge kirik. Kirikul on punane kivikatus, uus kiiskavast vasest tornikiiver, mille tipus kukega tuulelipp. Kõva tuulega tuulelipp keerutab ja kukk kääksatab. Kirikul on ühe kuulsa klaasikunstniku tehtud värvilised vitraažaknad, tumedast tammepuust rasked kõrged  kaaruksed ja tohutusuur raske raudvõti nende avamiseks ning sulgemiseks.
Iga pühapäeva hommikul enne kella kümmet tuleb vana küürus kellamees Aadu, teeb kirikuuksed lahti, et inimesed saaksid jumalateenistusele koguneda. Enne veel, kui teenistus algab, ronib Aadu vaevaliselt mööda kitsast kivitreppi kirikutorni, avab torniluugid ja lööb kella. Pimm-põmm kaigub see kumedalt üle jõe ja metsade, üle põldude ja üle majade kuni mereni välja. Küllap ta kostub üle vee veel kaugemalegi. On ilus juulikuu pühapäev ja inimesi oodatakse kirikusse. Neid tuleb vähe, tavaliselt vaid mõned vanad tädid.
„Tere!“
„Tere! Täna oleme kohe ainult kolmekesi. Kus siis kõik teised on?“
„Almal on jalg haige, Mildal lapsed külas, Reet sõitis ise tütre juurde. Rohkem polegi ju kedagi, kes käiks.“
„Nojah...“
„Aga Eliisabet on ju siin. Siis me laulmisega hätta ei jää. Ilus kuulata, kui laps laulab. Ja kohe nii kõva häälega!“
„Jah, see on küll õige!“
Kell saab varsti kümme, tädid lähevad kirikusse, panevad korjanduskarbi pilusse natuke raha. Siis võtavad riiulilt lauluraamatu ja istuvad üksteise kõrvale pingile. Kell vaikib ja orel hakkab mängima. Tädid tõusevad püsti. Täpselt kell kümme tuleb läbi vahekäigu noor kirikuõpetaja. Tal on seljas valge rüü. Jumalateenistus algab. Orel alustab esimese laulu eelmängu. Kui laul algab, kostab rõdult ilus ja kõlav lapsehääl. Tädid vaatavad üksteisele otsa ja naeratavad vandeseltslaslikult. Nad teavad küll, kes seal laulab.
Kirikuõpetaja räägib oma jutluses sellest, et tänapäeva inimestel on ainult kiire-kiire-kiire. Tema arvates aga peaksid inimesed korraks aja seisma panema, tulema suvekuumuse eest väiksesse valgesse kirikusse varjule. Istuma ja mõtisklema selle üle, kas on ikka vaja nii pajlu asju ja seda kõige uuemat nutitelefoni. Nad peaksid istuma ja mõtisklema veel kohe paljude asjade üle.
„Jah, see on õige küll...“ ohkavad vanatädid ja pühivad silmi. Noor kirikuõpetaja räägib nii ilusasti. Tuleb pitsiga taskurätik välja otsida. Tädidel on ikka see riidest ja pitsiga, mitte pabertaskurätik.
Kui jumalateenistus läbi saab, ei taha vanatädid veel koju minna, sest täna on eriline päev. Sellist päeva tuleb väikeses valges kirikus väga harva ette. Ei mäletagi, millal viimane kord oli. Mitu-mitu aastat tagasi. Tädid ei taha sellest tähtsast sündmusest ilma jääda. Nad jäävad kirikuukse kõrvale pingile istuma ja kellamees Aaduga juttu rääkima.
„Kuidas su tervis ka on, Aadu?“
„Mis ta on. Luud-kondid valutavad, kui vihmale kisub, ja torni ronimine paneb hingeldama.“
„No eks ole neid aastaid ka juba.“
„Kaheksakümmend viis sai jaanipäeval ju. Suurem jagu mehi on selleks ajaks juba mulla all.“
„Jah, eks ta ole. Kui palju kellelegi on neid elupäevi antud.“
„Mõtle ometi, sa oled jaanipäeval sündinud, aga Aadu nimeks,“ on üks tädi imestunud.
„No ega kõik ei saa ka Jaanid olla, kes jaanipäeval sünnivad,“ naeravad teised kaks ja Aadu muigab vaikselt habemesse. Oh seda naiste juttu küll!
Kõik neljakesi vaikivad tükk aega.
„Mis kell see algab siis?“
„Kell üks pidi algama. Aega on veel üle tunni.“
„Istume siis aga ja ajame juttu, kus meil kiiret.“
Aadu ja vanatädid muudkui istuvad ja arutavad, et ei tea, mida see ilm ka edaspidi teeb. Siiani on ilus olnud, ei liiga kuum ega külm, vihma ka parasjagu. Ja kuidas viljad tänavu kasvavad ja kas tuleb kartulilehemädanik või ei tule. Lõpuks küsib üks tädi Aadult:
„Kes need siis on? Mõned tuttavad inimesed või võõrad?“
„Päris võõrad pidid olema. Ei teagi kust kaugelt. Et ilus väike kirik omaette. Sellepärast tahtsid just siin laulatada.“

Jah, nüüd on siis see saladus välja öeldud. Väikeses valges kirikus toimub täna üle pikkade aastate jälle kord laulatus.

No comments:

Post a Comment