Tuesday, May 27, 2014

Ühe armastuse lugu

Seitsme maa ja mere taga, ühe kuningriigi aias kasvas suur oranž kõrvits. Tema nimi oli Põmmu. Ta elas kompostihunnikus. Seal oli soe, niiske ja rammus elupaik. Täpselt selline, nagu Põmmule meeldis ja sobis.
Teiste selle aia elanikega ta eriti ei suhelnud, sest ta oli suur erak. Kodust väljas ei käinud. Ei saanudki minna, sest oli varre küljes kinni. Temal käisid küll külalised. Näiteks kärbsed. Need olid tüütud lobamokad ja ebaviisakad ning rumalad. Ei teretanud kunagi ega jätnud hüvasti. Ja enesehügieeniga oli neil probleeme.
„Tead, Põmmu, me ei pääsenudki täna kööki sisse. Vanaema teeb moosi, aga aknale on võrk ette pandud. Kujuta ette! Vahtisime tükk aega akna taga. Aga õnneks seal uues kompostihunnikus on igasugu huvitavaid asju. Mädanenud õunu ja käärima läinud marju ja puruks pigistatud munakoori. Seal küll käisime ronimas ja kõiki asju maitsmas. Kempsus käisime inspekteerimas, uurisime seal kõik läbi... Kahjuks seda enam ei kasutata! Siis mul õnnestus korraks köögiukse vahelt sisse lipsata ja suhkrutoosi maanduda, aga vanaema hakkas kohe pröökama, et kuhu sa ronid oma räpaste jalgadega, ja vehkis mu köögirätikuga õue tagasi. Sahvriaken on küll lahti, aga sahvrist  pole midagi võtta. Puha kinnised purgid.“
No mida sa kostad sellise jutu peale? Lihtsalt tuleb keegi ja piriseb sulle sellist loba. Väkk! Põmmu oli pahane. Tema ei sallinud ebaviisakust, rumalust ja räpasust. Kärbsed polnud kohe kindlasti Põmmu sõbrad. Parem, kui nad enam ei tuleks.
Vahel astusid, või õigemini lendasid, herilased läbi. Neid ka Põmmu ei armastanud, sest nad olid küll viisakad, aga tigedad.
„Tere, Põmm! Küll need inimesed on ikka kadedad ja pahatahtlikud! Moosi ega mahla võtta ei luba, toas lennata ei tohi. Kuulsin, et naabermajas olla herilasepesasse mürki lastud. Kõik surnud nüüd! Aga ma lähen vaatan ehk saab mõnda inimest nõelata. Nägemist!“
Vahel sibas mööda  lepatriinu Riina. Tema oli küll tore, aga väga hõivatud.
„Tulin sulle korraks tere ütlema, aga pean kohe jooksma. Mul terve kari lehetäisid ootab lüpsmist! Ja lapsed üksi kodus. Ükskord läks maja põlema, lapsed sees. Ole tubli ja kasva suureks!“
Eks seal käinud neid külalisi veel igasuguseid. Sitasikas näiteks. Põmmu ei pidanud tema elukutsest suurt lugu ja proovis suhtlemist vältida.
Vahel lendasid pisikesed linnud kõrvitsavartele. Nad laulsid väga ilusasti, aga jätsid mustvalgeid plärakaid endast lehtede peale. Siis sai Põmmu küll kurjaks ja käratas: „Kas teile pole tõesti õpetatud tualettruumi kasutamist? Igaüks peaks ju teadma, et vett tuleb peale tõmmata!“
Linnukesed lendasid seepeale hirmunult minema ja lennul pudenes veel mõni väike plärakas lehele. Rohkem nad ei tulnud.
Kord sahises vingerdades kohale härra Rästik. Põmm oli pisut ärevil, sest nii auväärne külaline käis harva.
„Kuidas teil on läinud, härra Rästik?“ küsis Põmmu, hääles aukartus.
„Tavalisssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssselt.
Igapäevasssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssselt.
Inimessssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssi
vältidesssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss.
Pikassssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss
rohusssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss
peidussssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss.
Vaikusesssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss ja rahusssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss.
Sssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssstre
sssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssivabalt.
Nägemisssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssst!“
„Oh!“ hingas Põmmu kergendatult pärast härra Rästiku pikka sisutihedat vestlust ning lahkumist ja kerge võbin läbis tema kogukat keha.
Vahel harva lendasid läbi kiilid. Sinised ja sillerdavate tiibadega. Ilusad, aga edevad ning pealiskudsed.
„Hei, Põmm! Me lendame jõe äärde oma peegeldust vaatama. Sa ei taha kaasa tulla? Ah jah, sul pole ju tiibu. Aga võiksid proovida veereda. Igav ja palav ei ole kogu aeg siin kükitada? Iialgi oma peegelpilti nägemata? Olgu, kui sa ei tule, me siis lähme! Tšau! Pakaa!“
Ja läinud nad olidki.
Mesilased käisid ka ikka aegajalt, sest kõrvitsavartel oli veel kollaseid õisi. Mesilastel oli Põmmu elus väga tähtis roll. Tänu nendele ta sai üldse sündida. Kui mesilane viib isasõie tolmu emasõiele, siis sünnibki väike kõrvits. Kahjuks oli Põmmu oma pere ainus laps.
„Jah!“ ohkasid mesilased. „Ega siit rohkem enam midagi võtta ei ole. Õied hakkavad juba närtsima. Me lähme nüüd pärnade peale. Aga näeme siis järgmisel suvel, kui sa uuesti sünnid,“ sumisesed nad sõbralikult.
Vana kärnkonn Alfred tuli ainult korra suve jooksul. Ta oli juba eakas ja tervis polnud enam see. Aga ikka tuli, küsis ilmaolude kohta. Et kas Põmmu on suvega rahul. Põmmu oli rahul küll. Soe ja rahulik, piisavalt vihmane. Tüütud kärbsed valmistasid vaid aeg-ajalt meelehärmi.
„Kas nälkjaid ka on näha olnud?“ päris Alfred.
Põmmu vastas põiklevalt, et eks ikka mõnikord. Tema sai nälkjatega hästi läbi, aga ta teadis Alfredi plaane ja ei tahtnud sõpru reeta. Elu on ikka vahetevahel raske küll. Nii palju erinevaid suhteid, ei tahaks tülidesse ega probleemidesse end segada. Põmmu tahtis rahus olla. Vaeseke ei teadnud veel, kui suurde probleemipuntrasse ta varsti satub.
„Jah, oleksin minagi võinud ööbik olla, aga läks teisiti...“ võttis Alfred iga kord oma imelise sünniloo teema üles. Kui Vanajumal ööbiku lõi, tahtis Vanapagan ka sama teha, aga välja tuli kärnkonn. Alfred oli nüüd seepärast natuke kibestunud, aga mis teha.
„Eks siis näeme järgmisel suvel, kui veel elan ja sina uuesti kõrvitsaks sünnid,“ jättis vana Alfred jumalaga ja asutas kodu poole minema.
„Hüvasti,“ lausus Põmmu igaks juhuks, sest võib-olla sünnib ta järgmisel suvel porgandi või peedina. Siis on ta ju maa sees ega näe Alfredit mitte mingil juhul. Isegi, kui vanamees peaks talve üle elama. Hüvasti jätmata aga ei lubanud Põmmu hea süda lahkuda. Kõrvitsatel on tõesti väga pehme süda.
Kõige sagedasem külaline oli aga maailmarändur Tuul, kes ikka aeg-ajalt kodukanti külastas ja Põmmu laial lehel jalgu puhkas. Tema rääkis imelugusid laiast maailmast ja Põmmul oli väga huvitav teda kuulata. Nad olid head sõbrad kuni Emiilia tulekuni. Emiilia rikkus sõpruse ja purustas vägilasest Põmmu südame. Nii võib vahel juhtuda. Seda kutsutakse vastamata armastuseks ja ettemääratud saatuseks.
See juhtus kesksuvel. Põmmu oli juba päris suur, parajas armumiseeas. Ühel kastesel hommikul maandus tema tumerohelisel laial lehel imeline olevus. Värviliste tiibadega ja pika imilondiga liblikas.
„Tere hommikust, vägimees!“ ütles see kaunis olevus sametise häälega.
Oranž Põmmu tundis, et ta muutub üle kere tulipunanseks. Ta armus sellesse olevusse otsekohe.
„Tere,“ pomises ta vaevukuuldavalt ja tahtis maa alla kaduda või ära veereda, aga ei saanud, sest vars hoidis teda kinni.
„Mina olen Emiilia. Kas pole mitte oivaline hommik?“
„Mina olen Põmmu.“
„Oo, kui sobiv nimi sellisele vägilasele!“ kudrutas sametise hääle ja sametiste tiibadega iludus.
Põmmu häbenes ikka veel ja ei teadnud, kuidas olla või mida teha.
„Nojah,“ pomises ta vaevukuuldavalt.
„Mis sordist te muidu olete?“ päris kaunitar.
Põmmul oli ähmiga oma sordinimi täiesti ununenud.
„Värvi järgi võiksin pakkuda, et Waltham Butternut, aga samas teie kasvu silmas pidades miks mitte ka Big Max või Atlantic Giant?“ sädistas see haritud ja paljureisinud daam. Äkki ta kiljatas:
„Jumal küll, kas te tahate öelda, et hoopis muskaatkõrvits?“
„Jah,“ sosistas Põmmu hääletult. Ta ei teadnud enam üldse, kes ta oli või kus ta oli. Kõik virvendas silme ees.
„Haa! Näete, ära tundsin lõpuks!“ hüüdis Emiilia võidukalt.
Vaene Põmmu. Ta tundis ennast nii küündimatuna. Tema kitsas silmaring pigistas praegu nagu liiga pingul püksikumm ja vars hoidis oma raudses haardes. Põmmu lootis, et ehk on kusagilt abi tulemas. Ja abi lausa lendaski kohale. See oli härra Tuul, kes tuhisedes tuli. Põmmu rõõmustas ja rahunes, aga mitte kauaks. Juba varsti ta kahetses, et oli abi üldse oodanud.
„Teie ka siin!“hüüatas Emiilia ja nüüd oli tema see, kelle tiivad ja imilont roosaka varjundi võtsid.
„Kas me oleme tuttavad?“ küsis Tuul imestunult.
„Te siis ei mäleta mind,“ nentis Emiilia solvunult.
„Teate, ma kohtun nii paljudega, ma rändan nii palju ringi, mul on tohutult palju tuttavaid...Tulin vaid korraks läbi Põmmule tere ütlema. Lendan kohe edasi. Täna on kagutuulte konverents. Ma ei tohi hilineda. Kõike head teile mõlemale, musirullid!“
„Musirullid,“ mossitas Emiilia.
Nüüd oli siin kaks vastarmunut. Põmmu sai kohe asjale pihta ja hakkas vaikselt vimma tundma oma vana sõbra Tuule vastu. Emiilia aga arvas, et leiab Põmmu juurest lohutust ning mõistmist ega taibanud, kui palju ta oma lobisemisega teisele haiget tegi.
„Vot see on mu unelmate mees! Vaba. Tutvustega. Viib mind reisima, kannab kätel, laulab mulle unelaulu puudelatvades. Tahaksin kohe abielluda. Mida te sellest arvate?“
„Ma ei tea,“ pobises õnnetu Põmmu. „Kas pole mitte liiga vara?“
„Kuidas vara? Milleks aega raisata? Õige armastuse tunned kohe ära. Ma arvan, et võiksin kanda ämblikuvõrgust pruudiloori ja pärast laulatust lendame kohe pulmareisile. Pariisi, ma arvan. Eiffeli torni. Olete käinud?“
„Olen ma jee,“ mõtles Põmmu solvunult. „Kas ta tõesti ei näe, et ma olen kõrvits, varrega maa küljes kinni?“
Emiilia ei näinud. Ega ta näinudki suurt peale iseenda. Ta arutles edasi:
„Aga kus võiks laulatus toimuda? Ehk vana tamme võras? Ei, seal on liiga pime. Pärnaokstes! Just! Pärnad praegu õitsevad, lilled seega olemas ja jumalik lõhn ka. Kõik tasuta. Mesilasorkester pidevalt kohal. Külalistele pakume pärnaõienektarit. Keda kutsuda? Minu lähimad sõbrad on kõik tiivulised, seega pole probleeme...“
Nüüd vaatas Emiilia tähepanelikut Põmmu poole ja küsis mõtlikult:
„Teie...vist...tulla...ei saa?“
„Kahjuks mitte,“vastas Põmmu tuhmunud häälega.
„Aga te kuulete ju! Siia on kuulda, kui mesilasorkester pulmamarssi mängib. Mis te arvate, kas härra Tuul peaks kandma valget ülikonda või musta sabakuube?“
„Aga mida arvab sellest härra Tuul ise?“
„Tema? Mida tal arvata on? Temast saab maailma kõige õnnelikum mees! Sugugi mitte kõik ei saa endale lubada nii kaunist naist! Ma soovin kastepisaraga kihlasõrmust! Öelge siis talle kõike seda, kui ta tuleb. Ma lendan nüüd sõbrannadele uudist kuulutama!“
No nii. Vaene Põmmu. Nüüd oli temast tehtud veel vahemees ja asjaajaja. Kosjasobitaja ja pulmakorraldaja.
„Poleks pidanud sündimagi, oleksin võinud jääda tühjaks õieks, lihtsalt närtsida ja mullaks saada. See südamevalu tapab mu niikuinii,“ nuuksus ta.
Suvi muudkui kulus, Põmmu muudkui kannatas ja kasvas. Kasvas ja kannatas. Tuul lendas küll korraks läbi ja Põmmu andis talle sõnumi edasi, aga too vaid naeris: „Mina ja abielu?! Ma olen veendunud vanapoiss. Mina ei võta iial naist. Abielu pole minu jaoks. See piiraks liialt mu vabadust. Pealegi lendan nüüd pikemaks ajaks komandeeringusse. Sügistuulte seminarile ja sealt otse tormide taliolümpiamängudele. Näeme kevadel! Tervita Emiiliat, vana semu!“
Nüüd valutas vaese Põmmu süda veel rohkem. Ta igatses ja kartis, et Emiilia tuleb. Mis siis saab?
Emiilia tuligi, kaasas trobikond helesiniseid siidiliblikaid.
„Minu pruutneitsid,“ tutvustas ta. „Kas olete härra Tuulega juba kõik kokku leppinud? Millal laulatus toimub? Keda kutsuda?“
„Veel ei ole,“ valetas Põmm.
„Miks?!“
„Härra Tuul pole käinud,“ valetas ta jälle.
„Pole käinud? Huvitav? Mis põhjusel? Ma arvan, et ta on minusse lihtsalt nii armunud, et natuke pelgab vist. Või pole veel sobivat kihlasõrmust leidnud. Olgu, ma tulen homme läbi. Lähme, tüdrukud!“
Mida teha? Mida teha? Paar päeva valetas ja põikles Põmmu veel, aga siis tunnistas tõtt. Ja, oh imet! Emiilia ei langenudki minestusse!
„Ah, tegelikult ta ei meeldinudki mulle nii väga. Vajaksin kedagi stabiilsemat. Kedagi, kes oleks rohkem kodus.“
Põmmu tundis, et nüüd on õige hetk käes. Ta hingas sügavalt sisse, nii et ta oranž koor isegi natuke ragises, ja prahvatas ühe hingetõmbega: „Kas te võiksite saada minu naiseks? Olen teisse esimesest silmapilgust armunud.“
„Teie naiseks? Ei, mis te nüüd, härra Kõrvits. Meil on liiga vähe ühiseid huvisid. Teie olete minu jaoks jälle liiga kodune. Me võime sõbrad olla. Pealegi ma olen ühte kiili natuke armunud. Homseni!“
„Ma ei taha sõber olla ja mingit homset ei tule,“ nuuksus Põmmu oma sügaval südames kõrvitsaseemnete vahel. „Ma ei taha enam elada!“
Kaks väikest laululindu lendasid mööda. Põmm kuulis nende jutukatket: „Kuulsin, et täna õhtul tuleb juba esimene öökülm, peaksime hakkama parvedesse kogunema, et...“
„Hüvasti, Emiilia! Hüvasti, maailm! Täna öösel ma suren, muutun külma käes vedelaks lödiks ja saan uuesti mullaks. Ongi parem! Kui selline on mu saatus, siis ma võtan selle vapralt vastu.“
Äkki tundis Põmmu, kuidas ta varre otsast lahti keerati, maast üles tõsteti ja... Põmmu sai aru, et ta reisib! Ilmselt mitte küll Pariisi, aga ikkagi reis! Kempsu tagant viipasid talle nõgesed, peenardelt peedid ja porgandid... maja ees nägi Põmmu roosipõõsaid, keda ta ei tundnud. Mõlemad olid üllatunud – nii põõsad kui Põmmu, aga nad ei jõudnudki tutvuda, sest juba reis lõppes. Köögilaual. Põmmu tundis, et ta on väsinud. Ta vaatas tuimal pilgul pisut aega köögiaknast välja, õieti midagi nägemata, ja uinus siis.  See sajandi armastuslugu oli vaese vägilase tõeliselt ära väsitanud.
Kui Põmmu uuesti silmad avas, oli ta nagu akvaariumis. Ta ujus maitsva vedeliku sees klaasseintega anumas. Ja läbi selle klaasi nägi Põmmu tumedat palkseina ja seinal... Ja seinal? Seinal rippus Emiilia, tiivad koos  ja magas. Põmmu poleks raatsinudki teda äratada. Põmmu lihtsalt säras oma purgis suuret õnnest ja armastusest. Kuni jõuludeni koos armastatud Emiiliaga! Mis saab veel parem olla. Jah jõuludeni kindlasti, sest üks purk marineeritud kõrvitsaid hoitakse ikka jõululauale.
Nüüd oli Põmmul abiellumisega kiire. Kuidas toimida antud olukorras? Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ütleb vanasõna. Vanasõna räägib sulatõtt. Põmmu nägi nimelt üht väikest halli hiirt sahvririiulil ringi sibamas ja toimetamas. Hall hiireke sobis ideaalselt ametniku rolli. Põmmu koputas klaasile. Hiireke võpatas ja jäi päranisilmi kõrvitsapurki vaatama.
„Eee...,“ alustas Põmmu ebaledes.
Hiir ei uskunud oma silmi ega kõrvu. Kõnelev kõrvitsapurk, aga tundub ohutu.
„Jah,“ tuli hiireke lähemale. „Kuidas saan aidata? Soovite purgist välja pääseda?“
„Ei, ei, välja pole tarvis. Siin on päris mõnus. Marinaad on maitsev. Ma sooviksin abielluda.“
„Mida?“ küsis hiirke, kes oli oma elu jooksul väga palju läbi elanud. Kümneid kordi kasside  ja hiireviude eest põgenenud. Kõigest eluga välja tulnud.
„Kuidas, palun?“ küsis ta nüüd ega uskunud taas ei oma silmi ega kõrvu.
Põmmu hakkas kartma, et hirmutab hiire ära ja siis on pulmad mokas. Ta alustas nüüd uuesti ja otsustavalt:
„Mul pole kaua jäänud. Jõuludeks süüakse mind prae kõrvale ära või topitakse hane sisse. See on tühiasi. See ongi kõrvitsate saatus. Aga ma tahan abielluda enne, kui mind pintslisse pistetakse. Minu pruut on seal,“ osutas ta palkseinale.
„Selge...,“ venitas hiir. „Ma näen kahte probleemi. Esiteks pole mul ametlikke volitusi teid paari panna ja teiseks – teie abikaasa jääb ju peale jõule leseks. Mõtelge ometi sellele.“
„Minu abikaasa ei saa üldse teada, et me abiellume ja et ta leseks jääb, sest me ei hakka ju teda ometigi üles äratama. Ja see abielu ei peagi olema nii ametlik, sel on rohkem nagu emotsionaalne väärtus minu jaoks. Mõistate?“
„Mõistan,“ vastas hiir midagi mõistmata. „Kuidas me magavalt pruudilt jah-sõna kätte saame, ah?“
„No mingi võimalus peab olema. See on sõnastamise küsimus. Näiteks nii, et kui te abielluda ei soovi, siis raputage pead.“
„Ahah, olgu siis,“ lausus hiir, kellele hakkas asi juba tüütuks muutuma. „Kuulutan teid meheks ja naiseks. Kes abielluda ei taha, raputagu pead.“ Keegi ei raputanud.
„Peigmees võib pruuti suudelda!“ hüüdis hiir juba kusagilt alumiselt riiulilt ja lipsas läbi tillukese augu minema. „Olgu see viimane kord sellesse sahvrisse tulla,“ manitses ta end. Edaspidi teeb ta oma käike igal pool mujal, sahvrisse ei tõsta aga enam ühtegi oma neljast pisikesest väledast jalast.
Põmmu ja Emiilia olid nüüd abielus. Pulmapidu oli tagasihoidlik. Külalisi polnud. Pruut magas. Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi.
Ja kui Põmmu veel ära söödud pole, elavad nad õnnelikult edasi seitsme maa ja mere taga ühes väikeses sahvris, kus on tume palksein, tilluke hiireauk ja avatud aken.

1 comment:

  1. Aitäh, Anneli!
    See on nii ilus lugu, et peaks kohe jälle raamatusse jõudma.
    Mul hakkasid kohe pildid silme ees jooksma.

    ReplyDelete