Saturday, May 17, 2014

Torn

Torni minekuks peab olema kõigepealt vanaema luba. Selle Eliisabet tavaliselt saab. Ega ta seal üksi käigi. Ainult Johannesega. Vanaema reegleid tuleb täita. Need on sellised:
1.      Luuke avada võib, kuid ennast üle luugiääre küünitada mitte. Allakukkumisoht!
2.      Luuke tuleb avada ükshaaval, et mitte tuuletõmmet tekitada.
3.      Kella lüüa tohib ainult koos Aaduga ja selleks ettenähtud ajal – pühapäeval enne jumalateenistust.
Tihti kihutabki Johannes pühapäevahommikul spetsiaalselt kohale, et saaks koos Aaduga kella lüüa. Aga niisama meeldib talle ka tornis käia.
Kõigepealt tuleb võtta vanaema käest kirikuvõti. See on suur ja raske. Johannes tahab seda alati ise kanda. Palun. Eliisabetil pole selle vastu midagi. Johannesele meeldib ka ust lukust lahti keerata. See polegi niisama lihtne, vaid käib nõksuga. Kui uks lahti, siis võti laua peale. Kohe ukse juures paremal on laud, millel annetuskast. Sinna lapsed võtme panevadki. Nüüd ümber laua ja trepiuks lahti. See kägiseb alati natuke. Puidust trepp viib rõdule. Rõdul tehakse alati peatus, sest Johannes tahab, et Eliisabet natuke orelit mängiks. Tal on põnev vaadata, kuidas tüdruk puidust kaane üles lükkab, pingile ronib, registrinupud sisse vajutab ja mängima hakkab. Üle ühe loo Johannes kuulata ei viitsi, siis tahab ta ise ka proovida. Teda huvitab pedaal ja selle tekitatud madalad helid. Kuna Johannes on Eliisabetist lühem, siis ta pingil istudes jalgadega pedaali vajutama ei ulata. Nii kükitab ta maha ja vajutab käega. Väga kaua Eliisabet poisil põristada ei lase. Orel on ju ikka tema vastutusel. Tema on siin perenaine praegu.
Orel mängitud, suundutakse tornitrepi poole. Tuleb avada veel üks kägisev uks ja siis mööda kitsast keerdtreppi üles kellani ronida. Lastel on see lihtne, aga vaese vana Aadu võtab igapühapäevane ronimine kõvasti hingeldama. Ta peab pärast seda natuke istuma ja puhkama, et jõuaks kella lüüa. Aadu kutsub Johannest oma õpipoisiks ja mantlipärijaks ning õpetab, kuidas kella õigesti helisema saada.
„Kui mind enam ei ole, siis lööd sina siin kella,“ loodab Aadu Johannese peale. Johannes on nõus. Mingit mantlit ta Aadult küll ei saa. See on lihtsalt üks selline ütlemine.
Üles jõudes ohkab Johannes: „Kahju, et Aadut pole.“ Ta vaatab igatsevalt kella poole ja katsub koredat köit. Pole parata, tuleb pühapäeva oodata. Tornil on neli luuki, iga ilmakaare poole. Et kellahelin ikka igale poole kuulda oleks. Kõigepealt avavad nad põhjapoolse luugi. Sealt paistab surnuaed oma suurte puudega, mobiilimast ja üks kollane maja, selle aed ja kõrvalhooned. Maja tagant on näha triibukest sinist merd.
„Vaata, kass on seal maja ees ja kanad siblivad lauda juures!“ Kõik see on tornist näha. Põhjapoolne vaatlus tehtud, suletakse luuk ja avatakse idapoolne. Idaluugist paistavad põllud ja taamal must metsaviir. Põllud on juba erivärvilised. See kuulutab suve lõppu. Mitmevärviliste põldudel roomavad ringi kombainid. Praegu on ühte näha. See on roheline.
„Meie oma,“ ütleb Johannes. Need on Johannese põllud ka. Mõned kured käivad kombaini järel ja võtavad aeg-ajalt nokaga midagi maast ning kugistavad alla.
„Mis nad teevad?“ küsib Eliisabet, sest Johannes on põldude ja loomade ekspert ehk asjatundja.
„Konni söövad.“
Põllu kohal on sõuavad sinises taevas valged rünkpilved.
„Vanaema ütleb, et need on lõikuskuupilved, et sellised on ainult augustis,“ teab Eliisabet.
„Ilusad,“ nõustub Johhannes. Idaluugist paistab ka kogu Johannese talu. Kõik hooned – maja, saun, kasvuhoone, suveköök ja lehtla, viljakuivati, heinaküünid, mesipuud ja veel igasuguseid ehitisi. Alma lebab trepil ja Gabriel ühe mesipuu katusel. Ema läheb üle õue sauna poole. Ka see vaade on nüüd vaadatud. Järgmine on lõunaluuk! Lõunaluuk on kõige põnevam. Sealt paistab pastoraat, selle punane katus, pastoraadi aed, jõgi ja maantee. Vanaema riputab parajasti pesu kuivama.
„Vaata, minu lillelised retuusid!“ hüüab Eliisabet.
„Vanaema!“ kisavad lapsed ja lehvitavad. Vanaema lehvitab vastu ja näitab salamärki – peakohal ristatud käsivarsi. See tähendab, et reegleid ei tohi unustada. Lapsed noogutavad.
Jõe ääres õngitseb keegi kala.
„Ma tean, see on onu Volli,“ arvab Johannes.
„Ei ole! Onu Vollil on alati sinine sonimüts, aga sellel pole mütsi.“
„Ikka on onu Volli, aga ilma mütsita,“ ei anna Johannes järele.
„Äh, onu Volli on ju kiilakas. Sellel on juuksed,“ tuleb Eliisabet võitjaks.
„Hakkame autosid lugema,“ teeb johannes teist juttu. Neil on selline mäng, et see võidab, kes esimesena viis autot kokku saab. Üks loeb neid, mis tulevad metsast ja teine neid, mis tulevad põldude poolt. Nüüd tuleb ruttu hõigata kas mets või põld. Johannes ja Eliisabet hüüavad koos alguses mets ja siis jälle koos põld. Mõlemad naeravad tükk aega, kõhud kõveras, ei saa mängu alustadagi.
„Alustame uuesti,“ hüüab Johannes naeru vahele ja hõikab ise ruttu: „Põld!“ Nüüd läheb mäng lahti. Johannes saab ruttu kaks autot kirja, aga Eliisabetil ei tule ühtegi. Siis tuleb jälle Eliisabetil kolm järjest ja Johannesel mitte ühtegi. Poiss hakkab juba mossitama, aga siis õnneks ikka üks tuleb. Eliisabetil tühjus, aga tema ei mossita. Ta laseks hea meelega Johannesel võita. Aeg kulub, juba igav hakkab ja siis äkki tuleb metsa poolt kaks autot üksteise järel. Mäng läbi. Viis-kolm Eliisabeti kasuks. Johannes mossitab.
„Tee nüüd lääneluuk lahti,“ pakub Eliisabet. Ja paneb lõunaluugi kinni, et tuuletõmbust ei tekikes.
„Ah, seal pole niikuinii midagi,“ on Johannes ikka tujutu.
„Pooleli jätame või?“ pole Eliisabet nõus. Lääneluugist paistavad tõesti ainult metsad, aga alati on nad kõik luugid ikka üle vaadanud. Johannes teeb luugi lahti. Vaikus ja metsaladvad. Ja siis äkki ilmub latvade kohale ilmatu suur lind!
„Vaata,“ sosistab Johannes.
„Kes see on?“ sosistab Eliisabet vastu, nagu võiks see uhke lind neid kuulda.
„See on kotkas. Isa ütles, et metsas on kotkapesa. Ta nägi. See on kindlasti seesama kotkas!“
Lapsed vaatavad tükk aega kotka liuglevat lendu metsa kohal. Siis laskub kotkas puudeladvale ja kaob silmist. Natuke pettunult paneb Johannes luugi kinni. Äkki jääb ta korraks mõttesse ja teeb põhjaluugi uuesti lahti. Mobiilimasti juures seisab nüüd valge siniste kirjadega auto ja ringi sebivad sinistes tunkedes töömehed. Kollase maja kass on kadunud, õue peal toimetab nüüd perenaine. Surnuaiapuud seisavad vaikides.
„Mis nüüd? küsib Eliisabet imestunult.
„Veame kihla, et sa ei julge.“
„Mida ma ei julge? Tornist alla hüpata või?“
„Häh!“
„Mida siis!“
„Sa niikuinii ei julge! Enne ütle, kas julged või ei, siis ma ütlen.“
„See pole aus!“
„Olgu, siis ma ei ütle.“
Nüüd ei taha Eliisabet enam alla anda: „Okei, ma julgen! Mis see on, mida ma julgema pean?“
„Öösel surnuaeda minna!“
Eliisabet ei saa aru. Milleks on vaja öösel surnuaeda minna? Mis mõte sel on?
„No näed, ma ütlesin, et sa lööd põnnama!“
Nüüd saab tüdruk isegi natuke pahaseks. Ta on surnuaial käinud küll ja küll. Seal on rahulik ja vaikne. Aga öösel?
„Et põnev oleks. Filmides ju käiakse. Äkki näeme vaime ka! Lähme juba täna öösel!“

Ja äkki vastab Eliisabet eneselegi täiesti ootamatult: „Olgu! Lähme. Ja vaata, et sa ise põnnama ei löö!“

No comments:

Post a Comment