Monday, May 19, 2014

Surnuaed

Lapsed tulevad tornist alla, panevad kirikuukse lukku ja lähevad pastoraadi poole. Vastu tuleb vanaema.
„Ma lähen tädi Reeda juurde. Teile jätsin köögilauale õunakooki ja mustsõstramorssi. Pange kirikuvõti konksu otsa ja minge sööge natuke. Ma tulen kahe tunni pärast tagasi.“
Vanaema istub ratta peale ja hakkab maantee poole väntama.
Lapsed lähevad pastoraati. Väikeses esikus on võtmehoidja – sepa tehtud rauast konks, millel kolm haru. Keskmise, kõige suurema haru otsas ripub alati kirikuvõti. Vasakpoolses kuurivõti ja parempoolses kantseleivõti. Kuurivõtit praegu pole, sest vanaema võttis ratta. Ju jäi kuurivõti luku sisse ja uks lahti. Kantseleivõti on oma kohal. Johannes paneb nüüd kirikuvõtme ka tagasi.
Lapsed istuvad köögilaua äärde ja lasevad koogil hea maitsta. Kõht on tühjaks läinud. Tükk aega sai tornis oldud ju. Nüüd vitsutatakse süüa ja tehakse öiseid plaane. Taskulampe on kindlasti vaja, aga kui on kuuvalgus, siis mitte. Eliisabet vaatab seinakalendrist järele – täiskuu on praegu. Õnneks pole neljapäev. Täiskuu neljapäevadel on ju igasugused mustad jõud liikvel. Neljapäeva öösel Eliisabet ei läheks, öelgu Johannes, mis tahes. Kontrollaeg on kell üksteist. Selleks ajaks on Johannes siin ja siis nad lähevad koos ning jõuavad vaimude tunniks ilusti kohale. Varemgi veel.
„Ma saan veranda uksest vaikselt välja küll.“
„Ma võtan Alma kaasa, siis ta ei hakka mulle järele haukuma ja meil on julgem ka.“
„Oh, hea mõte!“
Nad arutavad kõik üksipulki läbi. Selleks kulub kohe kaks tundi. Vanaema on väga üllatunud, kui koju tulles Johannese eest leiab.
„Ma pidingi minema hakkama,“ on poisil õigustus kohe varnast võtta. Heidab veel Eliisabetile tähendusrikka pilgu ja lähebki.
Vanaema ja Eliisabet hakkavad „Tuhandet ja ühte ööd“ vaatama. Pärast seda teeb vanaema õhtuks kartuliputru ja kotlette. Sinna juurde tahab Eliisabet punapeedi- ja küüslaugusalatit. On ka seda. Siis tuleb juba „Aktuaalne kaamera“ ja pärast seda veel mingi film. Pärast filmi jätab vanaema head ööd ja läheb oma tuppa. Eliisabet hingab kergendatult. Kell on kolmveerand üksteist. Ta otsib kapist dressid ja toob esikust vaikselt tossud ning jope. Õhtu on ju jahe.
Eliisabet kustutab verandal tule ja läheb uksest tasakesi välja. Siiani on kõik hästi. Õues ongi jahe ning jõelt tõuseb udu. Eliisabet läheb pisut Johannese tee poole. Praegu on kuu pilve taga, aga tüdruk unustas ärevusega taskulambi. Aga kauguses näeb ta Johannese taskulambitulukest.
„Johannes!“ sosistab ta. Äkki kargab midagi koletusuurt ja märga tüdruku najale. Kostab summutatud karjatus.
„Alma!“ noomib Johannes. „Noh, kuidas on?“
„Põnev ja natuke jahe!“
Kolmene seltskond läheneb kõrvalist teed mööda surnuaia poole, sest maanteel võib ju mõni tuttav mööda sõita ja nad ära tunda. Metsateed mööda läheb kauem. On vaikne ja turvaline, sest ollakse ju kolmekesi. Öö ei tundu üldse hirmutav. Aegajalt kostab mõni ööhääl – koerahaugatus, oksaprõks, öökullihuik... Johannese käsi on juba surnuaiaväravat avamas, kui Eliisabet ta peatab.
„Kas sa Meie isa palvet oskad lugeda?“
„Ei! Mis see veel on?“
„No palve on. Mu vanaisa on ka ju siin surnuaial ja tema rääkis alati, et surnute rahu ei tohi rikkuda. Neilt tuleb alati luba küsida, kui nendega tegemist teed. Ma loen nüüd palve:
„Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.
Armas Jumal, anna meile andeks, et me öösel surnuaial kolame ja surnute rahu rikume, aga Johannes tahtis. Aamen.“
„Ise tahtsid ka. Aamen,“ sõnab Johannes ja avab värava. See kääksub ja lapsed võpatavad. Nüüd tuleb ka kuu pilve tagant välja ning taskulampi pole enam vajagi. Ristid seisavad tummalt, hauakivid ka, ainult puulehed sahisevad tasases tuules. Äkki tõuseb üks suur lind robinaga lendu. Lapsed võpatavad taas ja Alma haugatab.
„Kuss!“ keelab Johannes.
On salapärane, ilus, õudne ja veel midagi, millele ei oska nimegi anda. Udulinikud hoovavad puude all ja võtavad ristid ning hauakivid justkui oma embusesse. Lapsed lähevad mööda peateed surnuaia lõppu välja. Surnuaed on „pikk ja kitsas nagu köievabrik“. Niimoodi räägivad kohalikud inimesed. Siis pööravad ringi ja tulevad värava poole tagasi. Alma longib neil sabas. Haudade vahele ei kipu keegi.
„Polegi hirmus,“ haigutab Johannes ja hakkab juba koju kippuma. „Vaime vist ei tulegi.“
Äkki jääb Johannes seisma.
„Mis on?“ küsib Eliisabet.
„Seal...“ sosistab poiss ja on soolasambaks tardunud. Eliisabet vaatab Johannese sirutatud käe poole. Parajasti libiseb õhuke pilv üle kuu ja kuldses valguses näeb tüdruk ühte kuju. Just nagu üks inimene põlvitaks haual.
„Aaaa....“ ägiseb Johannes ja tahab jooksu pista.
„Kuss,“ noomib Eliisabet ja on ka valmis jooksma. Alma niuksatab. Miski aga sunnib Eliisabeti paigale. Miski meenub. Ta on päevavalguses surnuaial käinud küll ja küll.
„Oota,“ hoiab ta Johannest varrukast kinni. „See on üks kuju. Tule!“
Ta veab kangete jalgadega poissi enda järel. Haual põlvitab tõesti noor naine, ainult et pronksist.
„See on ainult kuju. Ühe rikka kapteni tütar suri noorelt ja siis kapten laskis selle kuju teha. Näed, siin on tema nimi. Näita valgust! Silvia Kristenbrunn. 1. märts 1915 – 2. september 1932.“ Eliisabet arvutab kiiresti: „Seitsmeteistkümne aastane.“
„Jah...“ on kõik, mida Johannes öelda oskab. „Lähme koju!“

Nad lähevadki, sulevad tuttava kääksuga värava ja ei võpatagi enam. Kusagil häältseb lind, aga see pole ka hirmus. Lihtsalt uni on. Voodisse tahaks. Kumbki läheb oma koju, hiilib vaikselt tuppa, võtab riidest lahti ning poeb teki alla. Vaime ei näe nad isegi unes mitte. Mõlemad mõtlevad sellest, et varsti on suvi läbi ja algab kool.

No comments:

Post a Comment