Wednesday, May 21, 2014

Pastoraat ja aed

Vana pastoraadi aed meeldib Eliisabetile väga. Pastoraat ise ka, sest see on vana. Kõik vanad asjad meeldivad Eliisabetile. Pastoraat öeldakse sellepärast, et kirikuõpetajat kutsutakse ka pastoriks ja tema maja pastoraadiks. Praegu küll pastoraadis ühtki kirikuõpetajat enam ei ela, ainult vanaema. Majas on üks klaveriga saal, kus pakaselisel talvel jumalateenistusi peetakse, et külm  inimesi kirikus ära ei võtaks. Seal klaveriga saalis käivad koos ka pühapäevakooli lapsed, kes õpivad laule ja muud. Vanaema õpetab. Väikeses kantseleis ehk kontoris saavad koguduse liikmed kirikumaksu maksta, end armulauale kirja panna  ja kirikuõpetajaga asju ajada.
„Vanaema, räägi, kes selles majas varem elasid,“ palub Eliisabet õhtuti, kui käes on juttude jutustamise aeg.
„Siin on alati elanud kirikuõpetajad. Üle saja aasta. See maja on üle saja aasta vana. Aga kui kirik kinni pandi ja viimane vana kirikuõpetaja Jumala juurde läks, hakkasid siin elama erinevad inimesed. Kahjuks nad ei armastanud seda maja ja lasksid tal laguneda. Meie vanaisaga tulime siia kakskümmend kolm aastat tagasi, kui kirik korda tehti ja tal jälle õpetajat ning orelimängijat tarvis läks.“
„Kuidas te saite selles lagunenud majas elada?“
„Selleks ajaks oli maja juba korras. Meie tulime ilusasse kordatehtud majja. Kirik oli ka juba korras ja uus orel sees.“
„Aga kes kiriku ja maja siis korda tegid?“
„Kohalik rahavas, aga rahaga aitasid Soome ja Saksamaa sõpruskogudused. Ega muidu poleks saanudki.“
„Kas needsamad Matti ja Jörn, kes siis vahel külas käivad?“
„Just nemad. Siis nad olid palju nooremad. Jah, olid ajad....“ jääb vanaema mõttesse.
„Vanaema, aga mis see priia on?“ meenub Eliisabetile äkki Johannese jutt.
„Mis priia?“ ei saa vanaema aru. Ta on mõtetega veel ikka Matti ja Jörni ning vanade aegade juures.
„Johannes ütles, et nende viljakuivati on priia rahadega ehitatud.“
„Ah see!“ saab nüüd vanaema asjale pihta. „See on üks asutus, mis põllumehi toetab.“
„Miks ta nimi priia on?“
„See on lühend selle asutuse pika nime esitähtedest – pee, err, ii, aa. Neli suurt tähte.“
„Aga mis see pikk nimi on?“
„Ma ei tea. Kuule, miks see internet siis olemas on? Mine ja uuri!“
Eliisabet jookseb kähku arvuti juurde ja juba varsti hüüab ta vanaemale:
„Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet!“
Nüüd on süda rahul. Eliisabet tuleb tagasi.
„Räägi veel, milline see pastoraat vanasti oli.“
„Ma ise pole näinud, ainult teiste juttudest tean. Kirikuõpetajate eluruumid ja kantselei olid siin. Vanasti võeti vesi kaevust, kemps oli õues ja pesemiseks kasutati sauna. Need on ju veel praegugi alles. Sauna kütsime veel meiegi, vanaisa tahtis ikka vihelda. Vanaisa ütles, et tema on vana aja inimene ja ilma vihata ei saa. Ta mõtles saunavihta. Et duši all võib ju lobistamas käia, aga saun on ikka saun.“
Vanaemal on elutuba, magamistuba, väike köök ja veranda. WC, dušinurk ja sahver ning pisike esik on ka. Sauna pole ammu köetud, ta hakkab juba lagunema, aga kempsus meeldib Eliisabetil suvel niisama istuda küll. Kemps, kemmerg, vanaleivaait, kus kuningas jala käib...sellised nimed on sel pisikesel majal, kus südamekujuline ava ukse sees. Eliisabet ulatab seal istudes just täpselt välja vaatama. Hooneke on laudadest ja ka juba vana ning kipakas, aga Eliisabetile meeldivad need päikesekiired, mis pragudest sisse tungivad. Nendes keerlevad miljonid tolmuterad ja seda on põnev jälgida. Kempsu taga kasvavad kõrged kurjad nõgesed, aga vanaema ütleb, et nõgesed peavad ikka majapidamises olema. Kevadel saab noortest võrsetest salatit ja suppi, suvel taimede kastmiseks leotist. Talveks aga kuivatada tee jaoks. Kõik see asub salapärases ja metsikus tagaaias, kus õunapuud kasvavad taevasse ja põõsastel on punaseid karvaseid tikreid ehk karusmarju, Eliisabeti lemmikuid. Ploomi- ka kirsipuid on ka ja mustsõstraid. Siis veel maasika- ja hernepeenrad, kartulid, kaalikad, peedid, pastinaagid, till, petersell...kõik ei tule kohe meeldegi.
Maja otsas on raketega ja kolmnurkse katusega kaev, mille küljes vänt, pikk kett, keti küljes ämber. Katuse sees on luuk, see tehakse lahti, lastakse ämber kolinal alla, kett jookseb palgi ümbert lahti. Siis hakatakse vändast keerama, kett kerib end taas ümber palgi ja vett täis ämber kerkib kaevusügavusest üles.
„Ära sa kaevu ligi mine, seal elab näkk, kes tõmbab lapsed kaevu ja uputab ära!“ hoiatas vanaema väikest Eliisabetti ja tüdruk kartis kaevu nagu tuld. Nüüd ta teab, et mingit näkki pole ja nad ammutavad vanaemaga kaevust kastmisvett, mis kallatakse tünnidesse soojenema. Siis, kui vihmavesi on otsa saanud.
Mis sest, et Eliisabet on linnatüdruk, loodus meeldib talle väga. Vanade õunapuude otsa saab ronida, põõsastest võib linnupesi leida, rohu seest tigusid ning konni. Musta mulla peal paistavad eredasti silma helepunased imetillukesed ämblikulaadsed olevused. Vanaema kutsub neid Jeesu lehmakesteks. Ta kuulis seda nime lapsepõlves oma vanaema käest.
Ah jaa! Kompostihunnikul kasvab suur kõrvits – vägilane Põmmu ja lillede kohal lendab liblikaid. Ühte kirjut liblikat kohtab Eliisabet tihti. Tüdruk kutsub teda Emiiliaks. Eliisabetil on oma saladus ka. Üks muinasjutt, millele ta õhtuti mõtleb ja siis päeval arvutisse kirja paneb. Vanaema ei luba hilja õhtuni arvuti taga olla. Tegelikult tuleb tüdruk siiski vahel salaja voodist välja ja kirjutab oma muinasjuttu. Jutt on veel pooleli, aga räägibki Põmmust ja Emiiliast. See on kurb armastuselugu, sest Emiilia ei vasta Põmmu tunnetele. Tema arvates on Põmmu liiga maalähedane, vähereisinud ja vähenäinud. Emiilia seevastu on pidevalt lennus. Põmmu teab ainult seda, mida kärbsed, kiilid ja mesilased, kes ka palju rändavad, talle maailmast räägivad. Põmmu armastab Emiiliat nii väga, aga Emiilia armastab Tuult. Tuul võib Emiiliat kätel kanda ja talle unelaulu laulda. Mida oleks Põmmul vastu pakkuda? Mitte midagi. Põmmu on maamats. Tuul on maailmarändur.
Eliisabet ei tea veel, kuidas tema lugu lõpeb. Ta tahaks siiski õnnelikku lõppu sellele õnnetule loole.
Aias on veel igasugsueid tegelasi. Vana elupuu, mille võras on linnupesa, roosade flokside ja valgete pojengide peenar ning veel palju lilli. Kõiki Eliisabet ei tunnegi.

Eliisabet peab vahel peenraid ka rohima. Tal pole selle vastu suurt midagi, ainult kummikinda paneb kätte, et muld küünte alla ei läheks. Vanaema ise paneb ka. Praegu aga vaatab Eliisabet lihtsalt, kuidas lilled õitsevad ja mesilased sumisevad. Mesilased tuletavad tüdrukule Aadut meelde.

No comments:

Post a Comment