Thursday, May 15, 2014

Orel

Vanal ajal oli väikeses valges kirikus vana viledega orel. Seda pidi keegi tallama, et orelimängija saaks mängida. Oreli taga oli kaks paksu tallalauda, millele jalgadega seisti, ikka üks jalg ühe ja teine jalg teise tallalaua peal. Ja siis vajutati neid kordamööda alla. Nii pääses orelisse õhku, mis pani pani oreliviled hüüdma. Aga see tallamine oli päris väsitav ja raske töö. Pealegi läks orelimängimiseks vaja kahte inimest – üks mängis ja teine tallas.
Vanal ajal räägiti sellist naljajuttu, et orelimängija, keda kutsuti tollal köstriks, oli halvasti mänginud – valesti ja koledasti. Kirikulised olid pahased, sest kole oli kuulata. Köster olevat siis pärast öelnud, et see oli tallaja süü. Et tallaja tallas valesti. Et tema mängis viisi „Mu elu Kristus ise“, aga tallaja tallas hoopis teist laulu -  „Oh Jeesus, sinu valu.“ Vale jutt puha. Süüdi oli see, kes klahve vajutas. Tallamine käis ikka üles-alla olenemata sellest, mis viisi parajasti mängiti.
Ühtäkki pandi kirik kinni. Kiriku uks keerati lukku. Vana kirikuõpetaja oli surnud ja uut ei tahetudki. Tollal oli lihtsalt selline aeg, et kirikus käimist peeti halvaks ja rumalaks kombeks. Jumalasse uskumist samuti. Suured kirikud jäid küll alles, aga see väike valge lagunes tuulte, vihmade ja lume käes, sest keegi ei hoolitsenud tema eest enam. Katusesse tulid augud, vihm sadas sisse, seinad hallitasid ja põrand mädanes. Ka orel, mis oli sada aastat ilusasti hüüdnud, läks korrast ära. Vahel tulid ulakad poisid katkistest akendest sisse ja lõhkusid orelit. Kiskusid klahvid ja viled küljest. Kirik oli kohe ikka täitsa katki ja tuulte-tormide meelevallas.
Aeg möödus ja muutus. Tuli uus aeg ja inimesed tohtisid jälle uskuda, et see on tegelikult ilus ja hea, kui kirikud on korras ja orelitel mängitakse kaunist muusikat. Väike valge kirik tehti korda ja ta sai endale uue pilli. Kaasaegse. Enam ei pidanud seda keegi jalgadega tallama, et heli kätte saada, piisas vaid nupule vajutamisest ja elekter pani oreli tööle. Vajuta aga klahve ja mängi, kui oskad! Ja Eliisabet oskab! Oi, kuidas oskab!
Kiriku seinal on valge puust tahvel rauast konksude ja rauast nubritega. Enne jumalateenistust paneb vanaema või vahel ka Eliisabet nende konksude otsa õiged numbrid. Need on laulude numbrid. Siis teavad inimesed, missugust laulu on vaja laulda. Laulud on mustade kõvade kaantega lauluraamatutes, mis on riiulisse laotud. Igaüks, kes kirikusse tuleb, võtab endale lauluraamatu ja pärast paneb jälle tagasi. Siis on veel üks kitsa piluga kast, kuhu saab raha panna. See on vana komme. Viisakas on ikka panna. Paberraha kukub kuuldamatult, aga mündid teevad piinlikku kolinat. Sellepärast tahavad kõik paberraha panna. Viis eurot on kõige väiksem paberraha, aga mõne inimese jaoks on seda liiga palju. Siis ta paneb ikka münte.
Eliisabetile meeldib väga orelit mängida. Ta on üsna pikk tüdruk, jalad ulatuvad juba pedaalideni. Ta on muusikakoolis kolm aastat klaverit õppinud. Nooti lugeda pole probleem. Nii tore on istuda oreli taga ja mängida. Suvel. Siis on kirik soe, uks pärani ja Eliisabeti mäng kostab kaugele. Maantee läheb kohe kiriku tagant ja kui keegi külainimestest mööda seda tuleb või läheb või rattaga sõidab, siis ta kuuleb ning teab kohe, et see on Eliisabet, kes seal nii ilusasti mängib. Mööduja süda läheb soojaks ja ta mõtleb:
„Kui tore, et kirik on korras, uks lahti ja muusika kostab kaugele!“
Mõnel eriti kuumal suvepäeval peatub mööduja, keerab teelt kõrvale ja astub korraks kirikujahedusse. Istub ja kuulab Eliisabeti mängu.
Tüdruk õpib koraale mängima. Koraalid on need laulud, mida kirikus lauldakse. Koraalid on kirjas paksus pruunis noodiraamatus. Tuleb mängida nii jalgade kui kätega. See tahab palju harjutamist. Eliisabetile see harjutamine meeldib. Ta unustab end sinna pilli taha tundideks. Vanaema tuleb teda siis otsima. Kas sööma või endale appi või mere äärde jalutama kutsuma.
Eriti meeldib Eliisabetile erinevaid registreid proovida. See on nii, et orelil on ühed nupud erinevete nimedega. Kui neid vajutada, muudab pill oma häält. Seal on sellised põnevad nimed nagu Principal 8, Bordun 16, Rohrflöte 4, Octave 2, Trompet 8, Fagott 8 ja veel igasuguseid. Eliisabet teab, et mida väiksem on number salapärase sõna taga, seda heledamat häält orel teeb. Mida suurem number, seda jämedam hääl. Fagott ja trompet on puhkpillid ja orel võib nende kõla järele aimata. Tšello ja viiuli ning flöödi kõla ka, kui vajutad õigetele nuppudele.
Jalgade jaoks on selliste kaunite nimedega registrinupud, nagu Cello 8, Violon 16, Subbass 16, Bassflöte 8, Posaune 16. Küll orel alles müriseb, kui Eliisabet paneb Subbassi registri sisse!
Vahel tuleb vanaema keelama. Tal on hirm, et tüdruk lõhub oreli ära.
Eliisabetile meeldivad need võõrkeelsed kaunikõlalised sõnad. Ta laulab muudkui omaette:
„ Pritsipaal kuusteist ja trompet on kaheksa, oktaave on kaks ja violoon kuusteist...“
Eliisabet on täiesti kindel, et temast saab orelimängija. Ta tahaks mängida igasugustes erinevates kirikutes. Igal pool Eestimaal ja pärast, kui ta juba väga hästi mängida oskab, igal pool suures maailmas. Vanaema arvab, et Eliisabetist võib saada küll väga hea organist. Organist ongi orelimängija. Kui juba vanaema nii ütleb, siis on kindel. Vanaema teab. Ja Eliisabet usub oma vanaema juttu. Vanaema räägib vanadest aegadest. Vanaema räägib vanadest piltidest kirikuseinal. Eliisabetile meeldib kõige rohkem Ristija Johannese pilt. Sellepärast, et pildil on peale muude asjade ka väike armas lambatall ja Ristija Johannesel on käes meekärg ning pilliroost rist. Vanaema räägib, et Ristija Johannes sündis jaanipäeval ja et jaanipäeva nimi tuleb Johannese nimest. Kuidas Johannesest Jaan sai, seda Eliisabet täpselt ei tea. Küllap uurib kunagi järele.

Võib-olla meeldib Ristija Johannese pilt ka sellepärast, et Eliisabeti naabripoiss on samuti Johannes. Tema pole küll habemega vana mees, kes kannab seljas loomanahka, vaid tavaline poiss. Või ei tea midagi, kas ikka ongi nii tavaline poiss see naabri-Johannes.

No comments:

Post a Comment