Monday, May 26, 2014

Muinasjutt

Eliisabet on natuke mures, sest ta ei tea, kuidas lõpeb muinasjutt Põmmust ja Emiiliast. Mis nüüd küll siis saab? Juba on augusti lõpp. Eliisabet peab hakkama varsti koju linna sõitma, aga muinasjutu lõppu pole kusagilt paista.
Aga siis ühel õhtul öeldakse ilmateates, et tuleb öökülm. Veel on vara öökülma jaoks, aga mis teha?
Vanaema hüüatab äkki: „Püha Jumal! Ma pean kõrvitsa tuppa tooma! Muidu külm võtab ära!“
Ja lähebki tulistjalu õue kõrvitsa järele. See on ümmargune ja oranž. Annab kohe teist vinnata. Nüüd kõhutab kõrvits aga köögilaual ja vaatab tühjal pilgul aknast välja.
„Tead, vanaema, ta nimi on Põmmu!“
„Ah soo, ma ei teadnudki! Igatahes nüüd on ta kindlas kohas ja külm ei saa talle kurja teha,“ on vanaema rahul. „Ma panen ta kohe homme purki, siis saate kaasa võtta, kui isa-ema ülehomme sulle järele tuevad.“
Kõrvits ei mahu ju purki!? Eliisabet teab küll, kuidas see käib. Kõrvits tuleb koorida ja tükkideks lõigata, siis mahub. Seemned saab aga ära kuivatada. Talvel hea krõbistada.
Seekord tulevad ema-isa autoga Eliisabetile järele ja siis nad laovad auto õunu, kartuleid, peete, porgandeid, moosi- ja kõrvitsapurke ja veel igasugust vanaema aiakraami täis. See maitseb paremini, kui poest ostetu.
„Ja lähedki varsti ära. Läbi ongi see suvi,“ ütleb vanaema natuke kurvalt.
„Aga varsti on juba vaheaeg,“ lohutab Eliisabet.
Tal on endal ka natuke kurb lahkuda, kuigi õige tsipa igatseb juba ka ema, isa, linna ja klassikaaslaste järele.
Hommikul ärkab Eliisabet hea lõhna peale. Lõhnab äädika, nelgi, kaneeli ja ingveri järele. Vanaema marineerib kõrvitsaid! Marineeritud kõrvitad on Eliisabeti lemmikud.
„Tere hommikust, vanaema!“
„Tere hommikust, kullake! Näed, mul saavadki varsti kõik purgid kinni. Kui nad jahtunud on, siis aitad mul neid sahvrisse kanda, eks! Aga praegu joome teed ja meenutame suve!“
Vamaema keerab viimased kaaned kinni, teeb tomativõileibu ja piparmünditeed ning istub koos Eliisabetiga ümmarguse köögilaua äärde.
„Näed, oligi öökülm. Kõrvitsalehed puha mustad ja hostad longus. Hea, et tuli meelde Põmmu ära päästa!“
Eliisabet vaatab köögiaknast välja. Päike paistab, aga siin-seal on veel näha öise külalise hõbedasi jälgi.
Tomativõileivad ja piparmünditee meega on nii maitsvad.
„See oli nii ilus suvi, Eliisabet! Soe ja päikseline! Äikest ka eriti polnud, aga vihma oli just täpselt parasjagu. Ei pidanud palju kastma.“
„Aga mäletad, vanaema, siis oli küll ju kõva äike, kui me mere äärest tulles vihma kätte jäime ja läbimärjaks saime!“
„Õige jah! Õnneks me jõudsime õigel ajal koju. Jumal tänatud! Kuhu me oleksime läinud seal metsa vahel? Puude alla ju ei tohi. Jõudsime koju, mis sest, et läbimärgadena ja ma lülitasin elektri välja. Seekord raksus tõesti ikka väga lähedal. Ma ikka kartin hirmsasti!“
„Kartsid või? Sa ei öelnud midagi!“
„Ma ei julenud öelda ju, sa oleksid siis ka kartma hakanud.“
„Nojah...“
„Pärast tuli veel rahet, aga meie istusime juba soojas toas kuivade hommikumantlite sees, jõime kuuma teed ja vaatasime aknast seda möllu...“
„Oli jah nii! Mul oli see juba vahepeal meelest ära läinud. Tegelikult oli see äge. Kui hakkame koolis oma suve kohta kirjandit kirjutama, siis ma kirjutan kindlasti sellest!“
„Kirjuta jah!“
„Ja Tormiklubi oli ju ka! Kuidas meil see meelest läks?!“
„Vanaks hakkame sinuga jääma, tähtsad asjad ei seisa enam meeles,“ naerab vanaema.
„Tegelikult mul on üks saladus ka, vanaema...“
„Noh?“
„Aga ma ei taha veel öelda, see pole valmis. See on üks muinasjutt. Kui ma valmis saan, siis annan sulle lugeda.“
„Mul on nii hea meel, et sa tahad kirjutada ja pilli mängida ja et sulle meeldib loodus ja et meil on koos  nii tore. Sa oled maailma parim lapselaps mul!“
„Sa oled ka maailma parim vanaema! Teeme kalli!“
Eliisabet istub vanaema sülle ja paneb käed ümber tema kaela. Vanaema paneb käed ümber Eliisabeti ja nii nad jäävadki istuma.
„Homme ma teen lõunaks ühepajatoitu ja õunakooki, kui ema-isa tulevad. Sobib?“
„Mmm...jaaaa...“
„Sa oled nii heaks sööjakslapseks hakanud. Väiksena oli sinuga igavene tegemine. Pirtsutasid söögiga.“
„Vanaema, räägi veel seda, kuidas ma kirikus pinkide all roomasin!“
„Oh Jumal! No mis mul üle jäi? Vanaisa pidas teenistust ja mina mängisin orelit. Kuhu mul sind panna oli? Sa ei püsinud kellegi süles paigal, libistasid end maha ja kõndisid mööda kirikut ja roomasid siis vahepeal pinkide all. Kui keegi sind kinni tahtis võtta, siis hakkasid kisama. Lasti ruttu lahti. Aga nii tubli olid, et altaritrepist sa kunagi üles ei roninud vanaisa segama.“
„Kas keegi oli pahane ka, et lased lapsel kolada teenistuse ajal?“
„Ei olnud, kõik said ju aru. Kas sa ise ei mäleta?“
„Uduselt nagu mäletaksin, aga mulle meeldib, kui sa sellest räägid. Siis ma kujutan täpselt ette. Seda küll mäletan, kui ma juba suurem olin ja rõdul sinu juure istusin ja koraale kaasa laulsin.“
„Issand, sa õppisid ju lauluraamatu järgi lugema. Nagu mingi eelmise sajandi laps,“ naerab vanaema.
„Ja siis vahel inimesed vaatasid üles, kui ma rõdu ääres koraale kõvasti kaasa laulsin. Võõrad inimesed. Omad juba teadsid.“
„Vanatädid ei jõudnud ära kiita, kui tore su laulmine on. Siis sa ei käinud veel kooliski ja olid peaaegu alati siin. Sa oledki ikka rohkem nagu minu laps.“
„Sa oled mul ju ka ainuke vanaema. Teist vanaema ja vanaisa ma üldse ei mäleta.“
„Sa olid ju alles sündinud, kui nad surma said.“
„Aga kuidas nad üldse surma said? Ema ei taha mulle sellest eriti rääkida ja ma siis pole küsinud ka rohkem. Isa ka ei taha.“
„Avarii oli. Libe tee ja udu ja suur auto tuli vastu ja nii oligi... Saatus teeb vahel selliseid asju.“
Pisut aega valitseb köögis vaikus. Üks unine kärbes piriseb kusagil, raadio räägib omaette maailma asjadest, tee ja võileivad on otsas, jutud räägitud ning kõrvitsapurgid jahtunud.
„Jumal küll, mu jalad on täitsa surnud, sa oled nii raske,“ ägab vanaema naerdes.
Eliisabet tõuseb vanaema sülest. Vanaema tõuseb ka ja liigutab oma kangeks jäänud liikmeid.
„Nii. Viime nüüd kõrvitsapurgid sahvrisse.“
Sahvrisse saab kohe köögist. See on tilluke palkseintega ruum, mis on täis riiuleid. Väike aken on avatud, et sahver tuulduks.
Eliisabet ja vanaema laovad kõrvitsapurgid riiulitele. Need on kuldkollased ja sillerdavad nagu päike.
„Soh. Valmis. Kakskümmend üks. Mitu sa tahad kaas võtta homme?“
„Noh, ma ei tea. Kolm? Ema ja isa ju ei söö neid ja ma tulen varsti jälle siia.“
„Kuule, tõsta need kolm siis kööki tagasi, muidu läheb homme suure saginaga meelest ära.“
„Olgu.“
Eliisabet võtab algul kaks purki ja viib köögikapi peale. Kui ta viimase purgiga sahvrist väljuma hakkab, jääb ta pilk äkki peatuma millelgi, mis teda jahmatab. Just kõrvitsapurkide riiuli kõrval palkseinal on liblikas. Tiivad koos. Talveunne suikumas. Aga see liblikas on väga tuttav liblikas. See on Emiilia!
Ja äkki teab Eliisabet, kuidas tema muinasjutt lõpeb. Õnnelikult. Põmmu ja Emiilia on lõpuks siiski koos. Armastus on võitnud!
Eliisabet on ise ka väga õnnelik, jookseb kohe arvuti taha ja paneb oma muinasjutu lõpu kirja. Kell on kaksteist, kui ta lõpetab. Nii hea uni tuleb...

„Homme tulevad ema ja isa,“ mõtleb Eliisabet juba pooleldi unes.

No comments:

Post a Comment