Tuesday, May 13, 2014

Laulatus

Varsti hakkab väikese valge kiriku juurde voorima uhkeid autosid. Valgest Lamborghinist väljuvad pruut ja peigmees. Pruudil on pikk valge kleit ja veel pikem loor, mida ta peab käsivarrele kerima, et see mööda maad ei lohiseks. Peigmehel on ka valge ülikond ja valge kikilips.
„No need on küll kole rikkad,“ sosistab üks tädi teisele.
„Eks nad siis annetavad kirikule ka ikka korralikult.“
„Ei tea midagi, vahel on need rikkad need kõige ihnsamad.“
„Jah, ega seda tea.“
Pruut ja peigmees suunduvad pastoraadi poole. Poolel teel tuleb kirikuõpetaja välja ja teretab mõlemat kättpidi. Siis lähevad kõik kolm kantseleisse. Uhkeid autosid tuleb aga muudkui juurde ja nendest uhketest autodest väljub palju ilusates riietes inimesi. Nad sirutavad end ja vaatavad ringi, teretavad üksteist kättpidi või kallistades ning siis pudenevad laiali. Mehed suitsetavad kaugemal ja ajavad juttu. Naised, kübarad peas ja lillekimbud käes, ajavad ka juttu. Ilusates riietes lapsed jooksevad ringi, ajavad üksteist taga ja kilkavad. Emad keelavad neid vahetevahel. Emadel  on hirm, et mõni jooksjatest kukub ja määrib oma uhked riided ära. Ei lähegi kaua, kui õnnetus ongi käes. Üks väike poiss tuleb nuttes, katkise püksisääre ja verise põlvega. Emad kogunevad last lohutama ja haava puhastama. Poisi valge ülikond on rikutud, katki ja verine. Emad püüavad seda kuidagi kasida. Poiss tihub.
„Kahju kohe lapsest,“ ohkab üks vanatädi.
„Olgu siis paigal, mis nad tõmbavad ringi. Kas meie omal ajal tohtisime kiriku juures niimoodi joosta ja kisada?“ on teine tädi karmim.
Teised lapsed tulevad ka lähemale ning jäävad taltsamaks. Tegevus koondub kiriku ette. Teisel pool ust on veel üks pink. Seal võtab väikese haiget saanud poisi ema istet, kiigutab last süles ja lohutab teda. Emal on pikk kuldne kleit ja kuldsetel lokkidel väike kuldse looriga kuldne kübar. Kleidi ääre alt paistavad kuldsed kingakesed ja pingil lebab kuldne käekotike.
„Hea, et me ikka jäime,“ sosistab jälle üks tädi.
„Jah, ega iga päev niisugust ilmaimet näe.“
„Ma hakkan juba üles sättima. Millal ma sinna jõuan ja siis tahan veel enne kellalöömist puhata ka,“ jätab Aadu tädidega hüvasti.
„Mine aga sina,“ ütlevad tädid ja uudistavad võõraid. Hirmus põnev on. Mehed lükkavad oma pintsakuvarrukaid kõrgemale ja vaatavad kalleid käekelli oma randmetel ning asutavad  kirikuuksest sisse minema. Naised ka ning lapsedki nende järel.
„Küll neil on ometigi hea lõhn,“ sosistab üks tädi.
„Ole nüüd kuss, ära nii kõvasti,“ keelab teine.
Kõige viimasena lähevad kolm vanatädi. Laual ukse juures on laululehed. Mõni külaline võtab selle, mõni ei võta. Vanatädid võtavad. Mõni külaline paneb raha kastipilust sisse, mõni mitte. Vanatädid ei pane, sest nad juba hommikul panid kõik ära. Rohkem neil pole.
„Jumal, ma nägin, et üks pani sada eurot,“ sosistab üks tädi.
„Kas sa oled tasa!“ noomib teine.
Kell hakkab lööma. Orel hakkab mängima. Varsti tuleb kirikuuksest sisse pruutpaar. Kaks pikkades helesinistes kleitides ja helesinistes kübarates väikest tüdrukut käivad nende ees ning puistavad valgeid roosiõisi maha. Kaks pikkades heleroosades kleitides ja heleroosades kübarates väikest tüdrukut käivad pruutpaari taga ning kannavad pruudi pikka loori. Pruudil on käes valgetest roosidest pruudikimp ja tema pikk kleit jätab päevitunud õlad paljaks. Pruutpaari taga sammub kirikuõpetaja. Täpselt nagu filmis.
„Oh sa pühade püss, mis mina kõik veel enne surma ära näen,“ sosistab üks tädi. Teised kaks on oma kõnevõime täiesti kaotanud. Lõpuks saab üks ikka kõnevõime tagasi ja sosistab vastu:
„Nii palju lilleõisi ära raisatud! Need peab ju pärast ära ka koristama!“
Ka väike valge kirik on üllatusest keeletu. Nii palju inimesi! Ta ka ei mäleta, millal viimati nii palju oli. Eks ikka jõulude ajal. Ja tõesti, vanatädidel on õigus. Kõik lõhnab! Roosid, liiliad ja kallid lõhnaõlid. Väike valge kirik on kohe õnnelik ja rahul, et teda kellelegi vaja on.
Pulmamarss lõpeb. Orel alustab esimese laulu eelmaängu. Laul algab. Kostab kirikuõpetaja hääl, mõned pulmakülaliste omad ja vanatädide värisevad häälekesed, aga kõige kõlavam hääl kostab rõdult:
Taevane Isa, sa käskisid ühte neil minna;
südamerahu sa neile nüüd ülevalt anna!
Tee neile head, nii kuidas ise Sa tead,
hoolt ikka nende eest kanna!

Pulmakülalise vaatavad üllatunult üle õla üles rõdule ja naeratavad üllatunult. Tädid on õnnelikud, sest seal laulab ju nende Eliisabet.

No comments:

Post a Comment