Thursday, May 15, 2014

Johannes

Johannese juurde saab mööda metsateed. Mööda maanteed saab ka, aga siis on pikem tee. Mööda maanteed on mõtet autoga sõita, aga autot vanaemal pole. Vanaema kunagi noorena küll oskas autot juhtida, aga nüüd enam ei taha. Auto müüs ka maha. Vanaema saab oma asjad aetud jalgsi, jalgratta või bussiga.
Eliisabet tavaliselt sõidabki Johannese juurde jalgrattaga. Sinnapoole on mõnus sõita, sest tee läheb natuke mäest alla ja mõnus hoog tuleb sisse. Tagasi on jälle sellevõrra raskem vändata.
Johannes on kaheksane, aga tema kolm venda juba suured. Üks õpib ülikoolis ja kaks gümnaasiumis. Johannese isal on suur talu. Keda ja mida seal küll kõike ei leia!
„Need on lihaveised,“ näitab Johannes kaugel karjamaal paistvate puna-valgete loomade poole.
„Ma ei hakka kutsuma, sest mul pole praegu neile midagi anda. Need on Herefordid, aga seal need mustad on Aberdeen Angused. Isa tahab veel Limusiine ka osta.“
„Autosid või?“ on Eliisabet hämmingus.
„Ei,“ naerab Johannes. „Limusiinid on ka lihaveised. Lehmad, noh.“
Need võõrapärased lehmasortide nimed kõlavad Eliisabeti kõrvus sama kaunilt kui oreliregistrite omadki.
„Aga siin on šoti mägiveised,“ tutvustab Johannes pikatukalisi ja sirgesarvelisi, kes oma ninasid üle traadi küünitavad. Eliisabet ei julge neid puutuda, aga Johannes küll silitab julgesti.
„Ära ainult vastu elektrikarjust mine!“ hoiatab ta.
„Mida?“ on tüdruk segaduses.
„See traat noh, sellel on elekter sees, ära selle vastu puutu,“ seletab poiss asjalikult. „Loomad juba teavad, nemad ei lähe vastu.“
„Aga kui lähevad, siis saavad surma või?“ on Eliisabet mures.
„Ei saa surma, ainult särtsu saavad,“ lohutab Johannes.
Eemal pruunikal põllul sõidab suur roheline masin – kombain.
„Isa võtab otra,“ seletab Johannes. „Ma oskan ka kombainiga sõita. Ja see ümmargune on viljakuivati,“ näitab ta käega hõbedase torni moodi ehituse poole. „Priia rahadega ehitatud.“
„Mis see priia on?“
„Ei tea, aga isa ütles, et priia rahadega.“
Eliisabet jätab meelde ja siis pärast kodus vanaemalt küsib. Muidu ei anna süda rahu. Eliisabet tahab ikka alati kõigest aru saada.
Õue peal sõidab Johannese suur vend Mihkel punase murutraktoriga ringiratast ja pügab muru. Ta lehvitab Eliisabetile. Eliisabet lehvitab vastu.
„Ma oskan ka murutraktoriga sõita,“ ütleb Johannes. Ta ei uhkusta, lihtsalt teatab. Muidu Eliisabet äkki arvab, et Johannes ei oska.
Neile jookseb vastu suur punavalgelaiguline bernhardiin Alma. Seda, et bernhardiin on koeratõug, Eliisabet juba teab. Alma lõmpsab oma ilaste lõugadega Eliisabeti käsi, aga tüdruk ei karda. Nad on Almaga vanad tuttavad.
Kusagilt loivab välja must kõuts Gabriel. Ta ringutab mõnusasti ja hakkab siis ennast vastu Johannese ja Eliisabeti sääri nühkima. Eliisabetil on Johannese juures nii huvitav, sest siin on palju loomi ja hooneid ning põnevust. Tagaaias õiendab Johannese suur vend Rudolf mesipuude kallal. Tal on muidu valget värvi, aga musta võrguga näokate peas.
„Rudolf võtab mett. Praegu ei tohi sinna minna, sest mesilased on närvislised, võivad nõelata. Ma sain ükskord seitse sutsu. Ma oskan muidu mett võtta küll,“ ütleb Johannes. Lihtsalt, et Eliisabet teaks.
Kusagilt tuleb head lõhna. Nagu suitsulõhn, aga erilisem ja parem. Paneb suu vett jooksma.
„Mis lõhn see on?“ küsib Eliisabet.
„Ah jah, mu vend Gustav suitsetab kala. Lähme vaatama!“
Maja taga väikese lehtla juures ongi suitsuahi, kus Gustav toimetab. Võtab just restitäie kuldpruune lõhnavaid räimi ahjust välja.
„Vat, kui parajaks ajaks jõudsite! Kohe hakkame sööma. Tere, Eliisabet!“
„Tere, Gustav!“
„Tere, Eliisabet!“ hõikab ka Johannese ema, kes parajasti tuleb ja hakkab suurele õuelauale taldrikuid sättima. Ma pean siis nüüd ühe taldriku juurde tooma. Sa jääd ju meiega sööma, eks ju!“
„Tere, tädi Anne! Jään küll, sest teil on alati nii head söögid!“
Tädi Anne läheb naerdes tuppa tagasi veel üht taldrikut tooma. Varsti koguneb terve pere ümber laua ja võtab pikkadel puupinkidel istet. Tädi Anne toob igasugusaid häid toite lauale – hakitud tilliga üle puistatud värsket keedukartulit, munaputru, hapukoore-küüslaugukastet, värsket hapukurki, praeliha, omaküpsetatud leiba ja kodus tehtud soolavõid... ja siis need Gustavi suitsuräimed!
„Minu vanaema ei tee kunagi nii palju erinevaid sööke korraga!“
„Kullakene, teie olete kaks habrast tüdrukut kahekesi, aga mul on siin viis meest toita. Mehed nagu härjad, vitsutavad nii, et hambad ragisevad!“ naerab tädi Anne.
Kõik süüakse ära. Siis toob tädi Anne veel sooja saia värske meega ja piima. „Kas sa ikka tead, kust piim tuleb?“ küsib pereisa Ants kavalalt. Kõik naeravad. Eliisabetil on natuke piinlik. See on üks vana lugu. Kui Eliisabet väiksem oli, siis kuulis ta, kuidas tädi Reet ütles: „Mis ma seda lehma pean, kui saan poest piima osta. Müün teise maha, suur töö ja vaev jääb olemata.“
Ja siis Eliisabet ütles tädi Annele ka, et piima saab poeat, et lehmi polegi tarvis pidada. Onu Ants teeb alati nüüd seda piimanalja. Alati, kui Eliisabet neile sööma jääb. Eliisabet teab ja ei pahanda. Kärjemett saab ka süüa. Eliisabet oskab küll. Tuleb mesi koos kärjega suhu panna ja seda seni lutsutada, kuni väike vahakänkar alles jääb. Seda ei tohi ära visata. Need känkarad korjatakse kokku ja sulatatatakse üles. Sellest  vahast saab mesilaste jaoks kunstkärge teha. Kunstkärg on õhuke krobeline vahaleht, millel kuuekandilised kärjepõhjad sees. See pannakse raami sisse ja mesipuusse. Mesilased ehitavad need kärjepõhjad kõrgemaks ning koguvad mett täis. Kõike seda on Johannes Eliisabetile seletanud ja näidanud.
Pärast sööki lähevad suured oma tööde juurde tagasi. Johhannes ja Eliisabet aitavad tädi Annel lauda koristada ja nõud kööki viia, kus need nõudepesumasinasse lähevad. Eliisabetil pole ei kodus ega vanaema juures nõudepesumasinat.
„No selle meesteväe ja aiatööde kõrvalt ei jõuaks mina küll veel nõusid käsitsi pesta,“ ütleb tädi Anne ja kutsub lapsi endale appi kurke ja tomateid korjama. Kurgid on ogalised ja teevad natuke haiget. Tomatid on küll siledad, aga mõni on lõhkikasvanud ja võib lögaseks minna. Punased pisikesed kirsstomatid on kõige maitsvamad. Tädi Anne lubab neid Eliisabetil suhu pista küll, aga pärast nii rohket lõunasööki lihtsalt enam ei mahu.
Kui kurgid-tomatid korjatud, lähevad Johannes ja Eliisabet batuudile hüppama.
„Vaadake, et te endal sööki seest välja ei hüppa!“ hõikab tädi Anne järele.
Oh kuidas Eliisabetile meeldib batuudil hüpata. Vanaema juures sellist võimalust ju pole. Ta hüppab kohe ennastunustavalt ja kaua. Kohe nii kaua, et tädi Anne tuleb ütlema: „Johannes, mine saada nüüd Eliisabet koju. Vanaema juba helistas.“
Johannes võtab oma ratta ja Eliisabet oma ja kihutama nad pistavad.
„Head aega!“ hüüab Eliisabet juba sõidu peal.
„Head aega!“ hüüab tädi Anne naerdes järele.
Nüüd tuleb vastumäge sõita ja see võtab hingeldama. Johannes loomulikult võidab alati. Mis sest. Ta on ju poiss. Tagasi sõita on tal mõnus. Allamäge.
„Ma tulen homme, lähme siis torni!“ hõikab ta koduteele kihutades.

„Olgu!“ vastab Eliisabet, aga pole kindel, kas Johannes teda enam kuuleb.

No comments:

Post a Comment